(Kertu pildid)

Kolmapäev oli üsna õnnestunud- kõigepealt püüdisin kolmveerand tundi Vandaali karjamaalt kinni(lasin ta karjaga kokku, et saaks natuke rohtu ka süüa). See oli siis tänu mulle selle eest, ja pärast trenni ajal hakkas vihma sadama. Praegune variant on selline, et hoian teda päeviti Missuga koos ja õhtuks niidan rohtu talle. Ma pean siiski õigeks hobusele värsket rohtu võimaldada nendel vähestel kuudel aastast, kui seda võimalust on. Nii vähe või palju kui võimalik.
Neljapäev tegime veits võimlemist- tulime neljast penerolli. Viimane oli lõpus kusagil 90 ringis ja oli tunda, et ta pingutas. Alguses ei mõelnud jälle enda sääre peale, seega kolistas lattidega hirmsasti, aga kohe kui suutsin seda peal hoida, oli palju parem.
Jube kiire on hetkel ja nii kurb ja imelik tunne on, et me ei ole veel selle aasta sees võistlema saanud..aga ma loodan, et sellel on vaid positiivseid tagajärgi.

Laupäev oli üsna kiire päev oli. Kell 11 jõudis Reimo meile ja kell 1 pidime juba Kõljalas Ebbe trennis olema. Jõudsime täpselt. Pragu, mis Vandaalil esimeses kabjas oli, enam ei ole, kuna ilmselt see oligi liiga pikaks kasvanud kabjast tingitud. Missul on ka nüüd kepsud poole lühemad : )

Ebbe oli meile mõnusa raja teinud, palju möödetud vahesid ja kolmene rida. Soojendusel lasin tal korra vähe alla sõita, samm vajus ära, ma peaksin teda just ka siis aktiivsena hoidma, kui teeb sellise lühema sammu enne takistust. Esimese hüppe tegin ka liiga rahulikult, tõmbas alla kohe. Rada oli mul kusagil 120 kanti, mulle ei tundunudki kuigi suur imekombel. Kolmene tõusev oli ka sees, minu lemmik. :D Esimese parkuuri alguses tegin kohe paar pange, näiteks sõitsin süsteemi esimesele rumalalt peale, läksime liiga alla, teist ei hüpanud. Õnneks edasi läks paremini. Teine parkuur oli veel mõnusam. Ma pidin kehaga hobust edasi sõitma ja kui tagasi hoian, siis ülakehaga natuke krampi minema. Kuigi Ebbe lohutas, et mul on üpris hea silmamõõt, lähen ma siiski enne takistust veits pabinasse, kui tegu pole möödetud vahega. Eriti enne süsteeme. Kui läheb veits kaugelt, on okei, aga kui me liiga alla ronime, siis väikese hobusega suurest süsteemist ilusasti välja tulla on vähe keeruline. Positiivne trenn igatahes.

Üleeile tegime ratsastust. Jälle palju üleminekuid, lõdvestasime, painutasime, jalavahetused galopis ja sääre eest astumine.

Mõtlesin nüüd, et olen viimase viie nädala jooksul saanud trenne viielt erinevalt treenerilt, mis on ülimalt super. : )

Mis vahepeal toimunud on..väga hüpata ma pole julgenud, kuna tal on üks kabi üsna korrast ära, raud natuke loksub ja pragu on sisse tekkinud. Ootame neljapäevaks Reimot. Aga muidu ükspäev sõitsin temaga päitsetega, kuna unustasin suulised koju :D Kartsin hullemat, aga tuli tagasi ülihästi, ka galopist sammule ei jäänud absoluutselt halvemini kui valjastega. Väikest rida hüppasime ka. Ja see trenn tuletas mulle veelgi meelde, et hobust tuleb keerata ka säärtega, pätsetest sikutamise peale ta väga tundlik pole, küll aga jalgade survele. Siis käisime maastikul, tegime ratsastustrenni, jalavahetused on juba suht edukad, galopp-samm üleminekud ka arenevad, eile tegin Pessoa-kordet- 10-15min traavi ja 2x 10 min galoppi.
Missul läheb nüüd jälle iga päevaga olemine paremaks, saaks vaid need kabjad ka lõigatud. Täna andsin porgandeid neile õues, Missu läks nii vihaseks, et ma Vandaalile ka andsin ja mitu korda läks lausa kallale Vandaalile, keeras tagumiku ja hakkas lahmima. Õnneks Vandaal oskab oodata seda ja jõudis eest ära. Selline tige poni mul.

Vahepeal oli Saarte Karika esimene etapp ka, kus ma olin transa ja abilise rollis. Ma leian, et me Vandaaliga ei arene 105-te minnes ja seda karikasarja ma nagunii sõitma ei hakka, mistõttu me ei võistelnud. Aga Gita võitis kaks viimast sõitu ära, mille üle mul on väga hea meel :)

Esimene võistlus see aasta lükkub väga kaugele - 11 tahaks Säreverre minna 115 ja 120 sõitma.

Perila jäi seekord ära, selle asemel oleme kolm päeva järjest Uudeküllilt trenne saanud. Esimesel päeval käisime Martina platsil trennis ja tulime põhiliselt rida - lattaed- 13m vahe-lattaed-7m okser. Alguses see okser oli ristina ja tulime teiseltpoolt seda. Midagi väga valesti meil polnudki, peale selle, et korra keerasin viimasel okseril kehaga ennast liiga ühele küljele, ilmselt siis sinna, kuhu pöörata plaanisin, kuna üsna järsk kurv oli peale seda.
Teisel päeval tulime ringil viltuseid latte galopis nii, et hobune oleks võimalikult rahulik ja lõdvestunud ja ise vaataks latte. Tulime veel samat rida ja sõitsime hobust kokku-lahti.
Kolmandal päeval läksime Jaagupi juurde, et saaks korralikku parkuuri hüpata. Ja no muidugi pidi meil poole tee peal kütus otsa saama ju :D suht feil. No see kütusenäidik ei tööta ju. Marri isa ja Jaaks päästsid meid hädast välja. Trenn ise oli alguses okei. 115 rada oli. Mõned korrad läks natuke kaugelt, aga polnud hullu. Viimases parkuuris läks ta ühel okseril ikka päris korralikult kaugelt ja ma lendasin seal nagu linnuke noh :D suht häbi ja oma käsi ma kogu aeg tahan üles ajada, mis loomulikult segab teda ja veits palju võimlen ka takistusel. No hobune oli super, aga endaga ma küll rahule ei jäänud.
Ja Missul on jälle halvem hakanud, ilmselt sellest, et on õues saanud väheke varajast muruliblet näksida..
Üsna kiireks on viimasel ajal läinud, homme ja ülehomme ka 13 tunnised tööpäevad.
Aga saame hakkama.

Hüppetrenn

Jep, käisime Merraga täna Kõljalas hüppamas, kuna seal on kena pehme liivaplats, meil ei anna kõva muru peal suurt midagi teha. See plats oli tõesti hea.
Soojenduseks madal lattaed, alguses hüppas hullema kaarega seda, pärast rahunes veits maha. Siis okser, mis oli hüpatav kas nurka või siis nurgast välja, ehk üsna keerukas. Korra keerasin vussi, jätsin ta üksi ja liiga alla, muidu oli ok. Siis tulime parkuuri moodi asja, alguses oli kusagil 90+, hiljem tõsteti. Sain madalat sõites üllatuslikult kõigile õigesse kohta sõidetud, arvasin, et no ju see kõrgem variant ikka nii ilusasti ei lähe, aga oh imet, siiski. Ülimalt hea tunne oli, suutsin ühtlase tempoga sõita ja midagi ise ära ka ei rikkunud, välja arvatud, et jätsin teda paaris kohas ilma sisemise sääreta. Siis tegin vigade paranduse, pöörasin säärele rohkem tähelepanu ja oli veel parem. Tundsin, et hobune ise tahab hüpata ja see oli mõnus. Lõpus tõmbasime ühe lattaia maha, jäin ise teda eest liiga hilja hoidma, aga enne seda oli ka süsteem, viimane okser ja suht lennuga tulime seda ning lattaiani oli 17..millegagi meetrit, mis on niigi tagasi 4. Gita pidi kunagi videod ka üles panema. : )
Järgmine nv tuleb Uudeküll meile trenne andma, mis on samuti ülisuper. : )