Neljapäeval läksimegi siis 11:40 praamiga mandrimaale. Esimesel päeval oli mul sõita 110, tõusva raskusega, jokkeriga. Imekombel polnud mul sõidu ajal mittemingisugust närvi sees, võib-olla ka see aitas kaasa, et pea kõigile suutsin ilusasti peale sõita. Riskisin okserile viltu peale minna, aga sõitsin veidi liiga lähedale, ja tuli alla. Tunnistan enda viga, aga tema teema oli lõpus jokkeri maha ajamine. Sõitsin täiesti okeilt normaalsele kohale ja ta lihtsalt võttis ülemise lati kaasa. Masendav. Vähemalt endaga jäin suht rahule. Pesime jalad ära, panin savi peale ja söötsime ära. Pikka pidu polnud, läksime veel Keila poodi ja Hes'i ja koju ära. Seniks kuni teised jäid Vääna pralletama :D
Teine päev, läksime kusagil 10 kohale, mul hakkas esimene sõit kolmveerand 2. 110 kahefaasiline. Esimesed 3 suutsin kõik lollilt alla sõita, aga puhtalt, neljas oli kahene süsteem, esimene okser. Saime ilusasti pihta, ja enne süsteemi teist pani lihtsalt blokki ja ma lendasin vahvalt maha. Nii armas. Karta seal polnud mitte midagi, lihtsalt keeras mulle sitta. Siis 120. Rada oli päris suur ja tehniline, aga ma ei pabistanud eriti, arvatavasti solvumise tõttu Vandaali pihta, olin suht vihane ka ta peale. Vaatamata sellele, et Reimo soovitas kindlasti soojendusel mul lihtsalt suvaliselt takistusele peale sõita, et ta ise ka vähe rohkem vaatama hakkaks, ei suutnud ma millegipärast seda teha. Igatahes tuli meil see sõit üllatavalt hästi välja, väljaarvatud üks mahaajamine, mis oli samuti viltuhüppest tingitud. Pesime ja savitasime siisjälle jalad, tegime boksi ära ja söök ette. Jälle käisime 'möödaminnes' läbi Hes'ist ja selverist. : D
Viimane päev. Eriti kähku tuli see. Ainult 120 oli sõita. Soojendushüpetel seekord jätsingi ta hästi lahti nii eest kui tagant, aga ta suutis ikka ise nii hästi sammu vaadata, et alati läks ilusasti ja puhtalt üle. Siis tuli Ebbe ja ütles, et ma lattaiale hästi põhja sõidaks, et ta vastu jalgu saaks, ehk hakkab vähe korjama neid. Täpselt nii õnnestuski. Siis starti. Kohe alguses panin hästi liikuma. Ja mida imet - hobune viskab enne esimest takistust jälle blokki ja mina maas. Enam hullemaks saab minna ? Oleks, et ta teeks trennis ka vahel nii, aga ei. Mitte kunagi, ja võistlusplatsil ma ju ei hakka teda karistama. Võibki jääda talle mulje, et nii on õige ja nii pääsebki lihtsamalt. Väga veider. Mul on mõistus otsas, mida ma tegema peaksin. Soojendusel hüppasin veel ühe lattaia, pesin jalad ja boksi. Enne minekut vaatasime 130 ka ära. Käisime rada ka vaatamas - ikka pääris suur oli, Ei kujutaks ette, et ise kunagi sellist sõidaks. Ebbel ka ei vedanud - mõlema hobusega tuli üks ja sama lattaed maha.
Roosil palusin täna Missule kordet teha, kuna plaan on homme hüpata.
No comments:
Post a Comment