Ruila sügis

Kell 6 äratus ja minek 9.40 praamile. Hommik algas toredalt- maja ette kinni jäänud auto koos treileriga. 4 vedu ei aita, isa üles, tõmbas enda autoga välja.. kaotasime 15 minutit väärtuslikku aega. Tallis ei oleks läinud kaua, kui poleks kari tulnud talli juurde, kus oli täkk, niisiis neid ära ajama, jälle 15 minutit. Kui hakkasime minema, oli kell 8:43. Ehk siis oli vaja 75 km hobusega läbida55 minutiga, suhteliselt ebatõenäoline, aga püüdsime. Mahajäämisele aitas kaasa veel poole tee peal ette jooksnud sajapealine lehmakari. Sadamasse jõudsime 9:42. Praam just sõitis minema. Otsustasime siiski oodata järgmist(10.50), äkki ikka jõuab 110 ajaks kohale. Ebbe helistas Avele, kes mind viimaseks pani. Kohale jõudsime just siis, kui juhendi järgi oleks pidanud teine sõit algama, ehk siis 12:30. Minu õnneks lükkus edasi 15 minutit ja sain rahulikult raja ära vaadata. Vedas. Siis soojendama. Hüppama minnes läks ta ikka täiesti segaseks peast-absoluutselt igat asja, mis vähegi leidis, kartis. Aia ääres seisis hobune, tekk peal- paaniliselt kartis, veepaak oli lausa nii jube, et tõusis kahe jala peale ja hüppas ette kellegile, kes just lattaeda parasjagu tulema hakkas. Hirmuga mõtlesin, mida ta siis platsil teeb. Vahepeal põrkasime rindupidi Casanovaga ka kokku, see oli päris kõva laks, galopis. Catlin oli Listraga kiire aja ette teinud, seega otsustasin ka vähe kiiremini sõita, kui tavaliselt. Isegi üllatusin, kui palju parem on temaga sõita, kui on keskmisest natuke suurem algtempo. Ja ta ei vahtinud mitte midagi ! vau. Arvasin, et tuleb ilus puhas sõit, kui ikkagi lõpuks viimane maha tuli..
Siis 120, rada oli tunduvalt keerulisem, aga midagi jubedat ka polnud. Kolmandat jäi natuke vahtima,neljanda tõmbas alla, eelviimane süsteem, esimesele sõitsin alla, see tuli maha, suutis ennast õnneks kähku kokku võtta ja okserist saime puhtalt. 8kp. Ilmselgelt lattaedu ta ei austa. Tagasiteel, kui olime ca 15km juba sõitnud(seekord läksime ajavaruga ja rahulikult), helistas Ave, et ma ei ole stardimakse maksnud. Olin absoluutselt unustanud. (!) Häbi. Alguses läks kiireks ja kuna ma olen harjunud alati alguses maksma, siis pärast oli see totaalselt ununud. Ots ringi ja tagasi. Jõudsime sadamasse mõned minutit enne praami lahkumist. Vedas.


http://toru.ee/view/63becd666ee1 120cm

http://toru.ee/view/b1145aa762c5 110cm

segadus

Nüüd on siis käes see külm aeg, kus tibud enam mul öösel õues olla ei saa. Tegelikult on nad öösiti sees juba eelmisest nädalast vist, aga see selleks. Vähemalt käivad päeviti veel karjamaal rohtu näksimas.

Eile tuli ootamatult teade, et Ruila võistlus toimub nüüd see laupäev. Siiski otsustan minna, kuna talvel lumega nagunii on täielik jura käia, kui üldse saab, et siis nüüd veel käia, nii palju kui võimalik. Kuna otsustasin eelnevalt selle nädala Vandaalile puhkuseks anda, siis esmaspäev ega teisipäev temaga ei sõitnud. Missuga hoopis tegin esmaspäeval. Võib öelda, et oli hea. Seega siis eile läksin Vandaaliga. Kari oli parasjagu platsil, kuna nii trenni teha on praktiliselt võimatu, Vandaal veel tagatipuks indleb ka praegu, siis palusin Roosit, et ta ära ajaks karja. Nii, siis hakkasin pihta, kui järsku paar tükki olid karjast maha jäänud ja nüüd puhisedes järgi kihutasid. Okei, teadsin, et Vandaal läheb nüüd peast täiesti sõgedaks. Hakkas kargama ja üritas koos minuga ka neile järgi joosta. Kohati tundsin täiesti lootusetult ennast- ma kas lendan maha või lähen koos temaga. Kuidagiviisi sain ta maha rahustatud, lõppes õnnelikult. Ka sõites oli jube elevil ja kange, pool aega oli tema tähelepanu kõigel muul, kui minul. Lõpuks hakkas ilusasti ette-alla lõdvestama. Galopis tegime lõpus mõne kiirema ringi, võib arvata, kui ekstaasi ta sellest läks :D

Leidsin sedelga ka nüüd, paistab, kas suuruse poolest sobib(full).

(autor: Kertu)


(autor: Kertu)

(autor: Meriliis Metsamäe)

Ruila võistlus jääb ära. Plaanisin sinna lõpuks ikkagi minna, mis siis, et üksi. Üksi sellessuhtes, et keegi ei oleks oma hobusega kaasa tulnud. Oleks jah läinud päris kulukaks, aga hooaja viimane võistlus siiski, aga ju ta pidi nii minema siis. Kusjuures hommikul vähe tõmblesin ja olin närvis selle pärast, et kas ikka minna(lubab vihmast ilma ka), seega tõi see teade ka mingis mõttes südamerahu.
Aga muidu jah, esmaspäeval tegime kavalette Vandaaliga. Väga hea oli. Kiiresti hakkas lõdvestama ennast, jooksis superilt sääre ees ja eest hoia ainult kahe sõrmega, nii mugav. Ka galopis kavalettidel ei visanud kangeks ennast, küll aga traavis. Teisipäeval võimlesime, tekitasin neljase penerolli. Ma pole varemalt millegipärast kuigi palju temaga penerolle teinud, aga igatahes on ta nüüd juba palju tublim. Alguses polnud seda impulssi, et maandub ja kohe hoogsalt tõukab, vaid nagu suri välja seal kahe takistuse vahepeal ja jube tobe oli seal seljas olla. Seekord ta juba ise kaugelt vaatas - ohh, ma lähen nüüd hüppama, jess, ja võttis kohe hoo sisse :D See on tema puhul ülimalt hea, et kui ta ka läheb niimoodi hoogu, siis ta ikka kuulab mind ja laseb mul valida. Huvi pärast panin ühe üksiku tünni ka nii, et sealt üle saaks minna. Kuna see on päris kitsas, siis arvasin nagunii, et juba traavis ta läheb sealt raudselt mõõda, aga ei, üle hüppasime kohe esimese korraga ! vau.
Eile käisime maastikul mina Vandaaliga, Roosi Missuga. Missule ma olen selle nädala leboks andnud. Tal on viimasel ajal nagu motivatsioonikriis olnud või midagi. Ehk läheb paremaks.
Nüüd mingi päev ma arvan, et teen Vandaalile veel kordetrenni ja siis järgmine nädal annan puhkamiseks talle. Ja ma jätkuvalt ei leia kusagilt odavat sedelgat(mingit 800-st ma küll ostma ei tahaks hakata). Tahaks jubedalt Pessoa süsteemi talle proovida, kuna ta neid tagumisi jalgu absoluuutselt liigutada ei viitsi.

SMV

(Kõigi piltide autor: Alar Truu)




Eile olid võistlused. Missuga sõitsin 80 ja 90 parkuure. Esimene soojendus oli meeldivalt lõdvestatud, ja igatpidi pehme, mida trennis on väga harva juhtunud, soojendushüpped olid ka üsna normaalsed, kuigi ei liikunud eriti palju. Olgem ausad, tagantjärgi mõeldes, ei sundinud ma teda nii palju edasi ka, kui tegelikult oleks vaja olnud, seega võistlusplatsil ta ka suht uimerdas. Ühele okserile suutsin vähe viltu peale minna, ei uskunud, et ta seda tõrkuda võiks, aga just nii ta läkski. Tulemuseks 5kp.
90 soojenduses panin ta rohkem liikuma, ja oli super ! Hüppas nagu linnuke :) Sõit oli ka tunduvalt parem, kui eelmine, kuigi jah, mitmetel tuli ta üsna alt välja. Mina arvasin, et oli puhas, pärast sain teada, et üks tuli ikkagi maha. Näh. Oleks kangesti ümberhüpetele tahtnud.
Kuna mv arvestuses tuli 100 ka sõita, siis pidin seda ka Vandaaliga sõitma :D Väga tilluke rada. Soojendusel oli hullult energiline, põrkas hirmsasti ja tõmbles niisama ka. Sees oli lattaed-lattaed 22m vahe, plaan oli tulla suure viiega, aga esimesele läks vähe alla, seega otsustasin hoida tagasi ja tulla kuuega. Kahefaasiline sõit oli, viimane esimeses faasis tuli maha. Jäi juba enne sealt mööda sõites vahtima, andsin võib-olla vähe palju tagant või midagi. Ei tea, see oli suht kahtlane, miks ta selle kaasa võttis. Kuna keegi puhtalt ei tulnud, olime teised.
110 soojendusel midagi erilist ei toimunud, sõit oli ümberhüpetele. Sees oli isegi kolmene rida :D Selline armas pisike rada. Jälle märkasin, nagu ka eelmisel sõidul, et esimesele sain liiga halvasti pihta, see on just talle vastik, aga isegi ei tõmmanud alla neid. Siin tuli meil kolmas tilluke vertical. Vaatasin, et läheb vähe untsu, selle asemel, et 1 fulee vähem teha ja edasi sõita, võtsin ma tagasi ja nii ta aiataha läks. Seesama 22 meetrine vahe tuli meil lendleva viiega seekord, ei hakanud hoidmisega seal riskima. Kokkuvõtlikult teine ja antud sõidus samuti teine.

Don't give up. It's such a wonderful world.

ma olen halb. ja mul on väga kohutav olla. ma põen selliseid asju jubedalt.
Ühesõnaga, Missu on konkreetselt pähe istunud. Ei lähe galoppi, ei liigu. Seega võtsin nõuks temaga ise sõita ja proovida. Galoppi vasakust jalast lihtsalt ei lähe. Ei lähe ja kõik. Stekki või mitte. Vihastasin, panin pikad kannused, stekiga tõmblesin ka. Lõpuks läks ja edaspidi aina paremini. Aga miks ma pidin selle stekiga talle niiviiisi haiget tegema ?? Ma vihkan ennast. Ma ju armastan teda. Neile, keda armastatakse, ei tehta ju haiget ? Vähemalt mitte meelega.

Nii. Täna. Hobused olid karjamaal ja kuna vihmane ilm oli, kiirustasin peale kooli, et neid sisse tuua. Oli plaan ka sõitma minna. Tõin sisse, söögid ette. Siis toimetasin mõlemad vahekäiku, rasvatasin kabjad, puhastasin ja avastasin, et see pole mitte juhus, et pidevalt Vandaal lahti pääseb, kui ta kinni olen sidunud ja ise korra ära läinud. Ta konkreetselt teebki minu sõlmi lahti :D võtab hammastega kinni, sikutab ülespoole ja lahti ta ongi, siis sirutab kaela nii, et nöör võrede vahelt ära tuleb. 2 korda tegi nii, kui lõpuks monteerisin sõlmi vähe teistmoodi, püüdis küll, aga nii ta päris lahti ei tulnud. Selline kavalpea siis. Miski aja pärast jäi vihm vähemaks ja läksin sõitma. Kuna kari just sel ajal sisse tuli (käisime Vandaaliga n.ö. toomas neid, teised ei saanud neid sisse ja kuna miskipärast nad meie järgi just tulevad alati), oli ta vähe närviline ja särtsakas. Igatahes ei mäleta mina, millal ta mul nii hästi traavis toiminud oleks. Jube palju liikus edasi, aga samas kippus siiski pead üles ajama, kui panin tugevalt sääre vastu, mis siis, et juba niigi hästi edasi liikumine oli, viis pea allapoole ja lõdvestas. Saime isegi kenat(seljast tundus vähemalt ilus) pikendatud traavi teha. Vägatohutupalju super oli :) Lootsin galopilt ka sama. Nii hea ta vist päris ei olnud, kuigi jah, saime teha häid üleminekuid koondgalopist pikka galoppi ja oli rohkem n.ö. mäest üles galopp, kui muidu. Vahepeal andsin neile veel porgandeid ja tuli Roosi, Missuga sõitma. Tegelesime seekord eri traavi ja galopi üleminekutega. Ehk siis koondtraav, pikendatud traav (kavalettide abil) ja galopis samuti. Panin kaks latti 20m vahega ja siis tuli seda 7-8-9 fuleega. Värkimisest olid tal kabjad siiski veel tundlikud. Jah, esmaspäeval siis lõpuks käis kauaoodatud Reimo ja tegi meil jalad jälle ilusaks. Ja pani mind tunnistama tõsiasja, et paljude arvates ei tohikski sellise kabjaveaga hobusega hüpata ja üldiselt kantakse nad kohe maha ja ei tehtagi nendega midagi. Miks ometi, kui hobune ei näita ühtegi märki sellest, et see kabi teda kuidagimoodi häiriks või teeks valu ? Kohe kindlasti ei paneks mina teda tegema midagi, mis talle valu põhjustaks ja vastumeelt oleks..