Midagi eriti põrutavat vahepeal juhtunud pole.
Pühapäeval hüppasin mõlemaga natuke. Missuga lõpuks kuni meeter täiesti edukalt, Vandaaliga kusagil 120+. Tekkis tunne, et lihtsalt ei oska sõita. Ei suuda hobust alati õigesse kohta takistuse ette sõita, et hüpe ilus tuleks. See, et ca 70 protsenti see õnnestub, ei ole midagi positiivset. Masendus tekib. Eriti veel sellest, et pole maneeži ega treenerit kohapeal. Siiamaani olen sõitnud takistusele, et peamiselt ainult aktiivselt edasi ja paar fuleed lõpus kui näen, et mingi segadus tekib, siis võtan tagasi, aga kui sul on a la 130 seal ees, siis ta ei tule sealt ju puhtalt üle, kui eest katkuma hakkad. Pean tohutult vaeva nägema, et silmamõõtu paremaks saada ja lõpetada see pidev alla sõitmine, eriti lattaedadel.

Eile läksin natuke peale nelja talli ja kiirustades jõudsin isegi mõlemaga ära toimetada. Missule korde Pessoa süsteemiga ja Vandaaliga käisime üle tüki aja maastikul. Kodu poole tulekuga läks tal päris kiireks, väga tagasi hoida ei andnudki.
Kui nüüd jõudsin kolmveerand seitsmeks tehtud, ja oli päris hämar, siis mis nüüd edaspidi teha jõuab, kui laupäeval-pühapäeval kella ka veel keeratakse.. Varsti on juba neljast-viiest pime, juhhei. Äkki keeraks kella veel 2 tundi ? lahe.

Ja mõte on minna 13-14 Vääna võistlema, kui ilm lubab.

Vahepeal oleme ikka tublid olnud ja usinalt trenni teinud, nii seljas kui kordel. Laura on nüüd 2 korda Missuga sõitmas käinud. Eile hüppasid natuke, võib rahule jääda, kuigi jälle oli see päev, mil ta ei liikunud eriti..
Vandaaliga hüppasin ka eile, kuni 120 rida, mis tuli hästi välja, ja üksikuid lattaedu, millele ma jälle tihtipeale kuigi hästi pihta ei saanud, aga hobune oli tubli.

Mõni aeg tagasi soetasin oma nunnudele likit'id ka. Üks kirsi, teine banaanimaitsega. Tuleb tunnistada, et ega nad neist vaimustuses pole. Missu ei ole seda üldse puutunud, Vandaal natuke on närinud.

Laupäeval käsime Tihusel Sadulaseminaril Martinaga. Hirmus talvine ilm, laia lund sajab ja tee jube lörtsine. Mul suvekad ka ju veel all, niiet oli kartus, et jõuame sinna hilinemisega, aga poole tee pealt tekkis nagu jälle suvi ja sai normaalselt sõita, seega väga ei hilinenudki. Tohutu palju uusi teadmisi saime, jäi tõesti tunne, et varem nagu polekski mitte midagi sadulatest ega nende sobitamisest teadnudki. Igaüks, kes ratsutamisega tegeleb, peaks neid kõige elementaarsemaid asju ju ometi teadma, et mitte enda hobusele valu põhjustada või isegi jäädavaid füüsilisi kahjustusi tekitada.

: )

Ruila Sügis (autor Kertu)

Täna oli ideaalne ilm. Kogu aeg võiks selline olla.

Pidin lihtsalt mainima seda :D

Tänaseks tujuparandajaks oli Missu. Mõtlesin hüpata natuke, ja oi kuidas poni püüdis. Oli jälle tagasi see suur tahe hüpata, mida ma ei ole siiani veel pärast haigust temal näinud. Nagu vanasti. : ) Panin ühele väiksemale lattaiale soojenduseks latid ette ja taha, paar korda jäid natuke kaugeks, aga selle asemel, et ootama jääda ja puterdama hakata, tegi ta mitmed korrad ühe suure fulee üle lati ja läksime ilusasti hooga üle. Tulime väikest raja moodi asja ka, kolmene rida ja kaks üksikut lattaeda. Kuni 90. Supertubli oli. Enamasti pidin teda isegi tagasi hoidma ! Uskumatu.
Vandaaliga tulin ka sama asja, oli samuti tubli. Kuna madalamatel tuli meil väga ilusasti välja, julgesin panna ka natuke suuremaks, umbes 120 olid, ja tulime seda ka täiesti edukalt. Korra ainult suutsin lattaiale liiga alla sõita.
Sedelgas, mille tellisin, sobib väga ilusasti mõlemale, kui juurde oli tehtud mõlemalt poolt auke lõpuni välja. Meisterdasin Pessoa kordesüsteemi ka endale ja olen seda neil juba paar korda kasutanud. Missul ei tule sellega lõdvestamine aga nii hästi välja, kui Vandaalil. Ega ta pole väga harjunud ka igasugu abivahenditega, küll ta jõuab.

Ja järjekordselt kiire on.

Ratsaorienteerumine

oeh, nädalad tagasi hõiskasin, et ma olen 110% kindel, et ei lähe sinna orienteerumisele enam, aga pean oma sõnu sööma :D Seda ütlesin seetõttu, et need 2 korda, kui ma aastaid tagasi seal käisin, jõudsime korjata paar punkti, millele järgnes 4 tunnine ekslemine metsas, kust me ei osanud isegi tagasi tulla. Järeldasin, et orienteerumine on mul -1, aga näe imet - seekord jõudsime isegi kõik punktid läbida, olgugi et finišisse jõudsime 2 ja pool tundi peale starti :D
Aga jah, otsus sinna minekuks tuli mulle alles eile õhtul, kui Roosilt võeti nii hobune kui paariline. Vandaal on nädal aega sõitmata olnud ja arvata võis, milline närvipundar ta siis oli. Enamus ajast vahtis ringi, mingi 4 korda käis konkreetselt ninali, kuna ta ei pannud tähele, kuhu astus ja püüdis peksa anda teistele hobustele, kes Missule ligi läksid. Päris armas oli samas üritada ka kaarti lugeda :D Tihti juhtus ka, et lugesin kaarti, samal ajal galopis edasi kihutades, üpris naljakas oli :D Pool rajast läbisime 3 paari koos- Mina, Roosi, Gita, Gerle, Kaile ja ta kaaslane. Igas paaris oli ju üks, kellel oli kiip ja arvata võis, et kui punkt üles leiti, läks päris suureks kihutamiseks ja rammimiseks. Roosi nipp seisnes selles, et ta lihtsalt hüppas hoo pealt Missu seljast maha ja pani jala joostes edasi ja tihti võitis sellega :D Nii Missu kuii Vandaal olid lõpuks ikka päris hirmsasti higised, Missu oli eriti läbi. Tal võhmaga väga kiita pole ja tihti olid suhteliselt kivised rajad, mis ka tema helladele kapjadele ei meeldinud kohe üldsegi. Aga läbi tegime, olen uhke tema üle : ) Usun, et see metsas üksteise sabas jooksmine mõjus postiivselt neile mõlemile.
Kodus pesime nad šampooniga ilusti puhtaks ja panime aeda. Üllatuses vaatasin, kuidas Vandaal seal jooksma ja kepslema hakkas, nagu poleks nädal aega õues käinud. Korra virutas tagant üles nii, et mul käis kabi mõne sentimeetri kauguselt ninaeest läbi. Talle poleks vist siis ka piisanud, kui üks ring veel teha. Hull mutt.