Ratsaorienteerumine

oeh, nädalad tagasi hõiskasin, et ma olen 110% kindel, et ei lähe sinna orienteerumisele enam, aga pean oma sõnu sööma :D Seda ütlesin seetõttu, et need 2 korda, kui ma aastaid tagasi seal käisin, jõudsime korjata paar punkti, millele järgnes 4 tunnine ekslemine metsas, kust me ei osanud isegi tagasi tulla. Järeldasin, et orienteerumine on mul -1, aga näe imet - seekord jõudsime isegi kõik punktid läbida, olgugi et finišisse jõudsime 2 ja pool tundi peale starti :D
Aga jah, otsus sinna minekuks tuli mulle alles eile õhtul, kui Roosilt võeti nii hobune kui paariline. Vandaal on nädal aega sõitmata olnud ja arvata võis, milline närvipundar ta siis oli. Enamus ajast vahtis ringi, mingi 4 korda käis konkreetselt ninali, kuna ta ei pannud tähele, kuhu astus ja püüdis peksa anda teistele hobustele, kes Missule ligi läksid. Päris armas oli samas üritada ka kaarti lugeda :D Tihti juhtus ka, et lugesin kaarti, samal ajal galopis edasi kihutades, üpris naljakas oli :D Pool rajast läbisime 3 paari koos- Mina, Roosi, Gita, Gerle, Kaile ja ta kaaslane. Igas paaris oli ju üks, kellel oli kiip ja arvata võis, et kui punkt üles leiti, läks päris suureks kihutamiseks ja rammimiseks. Roosi nipp seisnes selles, et ta lihtsalt hüppas hoo pealt Missu seljast maha ja pani jala joostes edasi ja tihti võitis sellega :D Nii Missu kuii Vandaal olid lõpuks ikka päris hirmsasti higised, Missu oli eriti läbi. Tal võhmaga väga kiita pole ja tihti olid suhteliselt kivised rajad, mis ka tema helladele kapjadele ei meeldinud kohe üldsegi. Aga läbi tegime, olen uhke tema üle : ) Usun, et see metsas üksteise sabas jooksmine mõjus postiivselt neile mõlemile.
Kodus pesime nad šampooniga ilusti puhtaks ja panime aeda. Üllatuses vaatasin, kuidas Vandaal seal jooksma ja kepslema hakkas, nagu poleks nädal aega õues käinud. Korra virutas tagant üles nii, et mul käis kabi mõne sentimeetri kauguselt ninaeest läbi. Talle poleks vist siis ka piisanud, kui üks ring veel teha. Hull mutt.