Ei oskagi kusagilt alustada. Äkki siis tänasest. Traavis sõitsin kokku-lahti, tegin üleminekuid, mis ei tulnud kõige paremini välja, aga paremini siiski, kui varem. Aga ükskõik kui vähe või palju ma teda säärega sõidan - no mul ta lohistab ikka neid tagumisi jalgu.. mõistus otsas. Galopis tegelesin ka üleminekutega sammule. Ei saanud ühtki väga head, mõningad rahuldavad sattusid vahele, aga enamasti ebaõnnestusid..Ma pean veel edasi enda kallal tööd tegema, rohkem püüdma, sest et asi on ju minus, mitte temas.
Eile otsustasin Missuga sõita. Kui Aive trenn Laural temaga ei õnnestunud(galoppi ei olnud võimalik teha, tugev käiguvahe), siis täna läksin põllule, kus oli pehme pinnas ja no galopp oli super. Tõesti, meie plats on ikka väga kõva ja kuivanud, pole ime, et tal seal ebamugav on. Kuigi samas traavis on täitsa ok. Eile alguses veits läks alguses pingesse, lõpuks oli väga sääre ees ja mõnusate suurte fuleedega. Tundsin, et talle endale see ka meeldis. : )
Esmaspäeval Pessoa kordetasin Vandaali ja pühapäeval käisime Merraga Jaagupi juures hüppamas. Hüppasime kusagil 110-120. Sõitsin pidevalt ühtlase säärega ja kuna pabistan hirmsasti enne takistust, siis oli seekord kuidagi eriti tähelepanelik ja püüdsin õigesse kohta sõita. Seekord midagi valesti ei teinudki, vau. Mõned korrad läks ikka ulme kaugelt lendu, aga no parem igatahes kui kusagile põhja sõita. Üsna mõnus oli.

Ja reedel oli viimane Aive trenn. Tegime hästi palju üleminekuid- 5 sammu jalutasime ja peatus, siis 5 sammu jälle jalutamist ja 5 traavisammu. Tegi selgeks, et sammus peab hobune olema nii aktiivne, et kui veidi järgi annad, läheb traavi, mitte et sa ei peaks 'ajama' hobust traavi. Mul seoti jalused ka sadulavöö külge, kuna kippusin ikka säärt liiga taha vedama ja kannaga nügima ja kusjuures tunnen, et sellest on suur abi olnud. Nüüd hoian säärt sadulavöö kohal ja kasutan teda tunduvalt rohkem, kui kanda.
Missul on kabjad ikka väga koledaks läinud. Ausalt öeldes nii hullud(loe:pikad) pole tal varem nad olnud, kuigi Reimo käib ju kogu aeg regulaarselt. Pikisilmi ootan teda järgmisel nädalal. Vandaalil ka veel talvekad all ja vasak esimene kabi on ka üsna mitte kabja kujuga. Kuna neil kabjad nii hirmus kuivad ka juba on, rasvatan neid nüüd üle päeva.

Trennid

Mul on tõesti selline tunne, et ma ei oska ratsutada. Nagu tegelt ka. Ma olen nendest trennidest nii palju juurde saanud, nagu mitte kusagilt mujalt varem. Täna käis Aive meil teist korda ja loodetavasti leiab aega meie jaoks ka homme. Kui üleeile tegime ainult ratsastust, siis täna veidi madalaid ka hüppasime. Kõrgeks ei ole pannud, max 90, kuna ta isegi üle 110 ei sõida ja siis veel vähem hakkab teistel tõstma ja õpetama ning põhilised algtõed on ju nagunii igal kõrgusel samad. Üleeile pani meid õigesti painutama, pikendama ja üleminekuid tegema. Parem oleks öelda, et andis nõu, kuidas õigesti toimida, kuna tõesti, esimese trenniga kõik kuigi hästi veel välja ei tulnud. Siiski tundsin mõned õiged pikendatud traavisammud ning korrektsed galopist sammu üleminekud. Minu põhilised vead painutamisel on vähene välimine ratse, sisemise sääre liiga taha minek ja vähene edasipürgivus. Üleminek galopist sammule õnnestus eelneva poolpeatuse ja sääre tugevama toimimisega.
Täna pani ta meile ringi peale neli risti, neli fuleed vahedega. Kuna me enne seda tegime kokku-lahti sõitmist, siis Vandaal oli juba kena tuline valmis ja nagu kartsin, hakkas seal ringil ka ajama panema. Nagu ikka esimene reaktsioon- hakkasin jubedalt teda eest tagasi hoidma. Öeldi, et teha rohkem säärega tööd ja eest rohkem rahule jätta, kui võtta eest tagasi, siis natuke ja vaid korraks. Ja hobune toimis! Muutus kergelt juhitavaks ja ei hakanud kusagile ise pea ees tormama. Tulime veel abilatiga lattaeda ja hiljem okserit. Traavis, pärast galopis. Ma ei suutnud teda enamus kordi galopis piisavalt latile lähedale sõita ja jällegi - liiga vähe säärt, korra kolistas latiga traavis tulles. Eelmine kord kurtsin probleemist, et me tagumisi jalgu lohistame. Ta lubas selle kohta uurida kellegi käest ja täna läks ise selga ja proovis. Ja hobune ei lohistanud! See oli nii uskumatu minu jaoks, nagu kuidas ? Ja selle probleemi taga oli tegelikult lihtne lahendus- liiga vähene sääre töö. Jällegi. Mul on tõsised probleemid säärega, mida ma pean nüüd järjepidevalt ravima hakkama.
Igatahes, uskumatult super treener. Ma olen nende kahe trennikorraga rohkem teadmisi saanud, kui viimase paari aastaga kokku. Ülimalt kahju, et ta nii harva Saaremaale satub.

Nii. Missuga on üsna hästi, oleme juba mitmed korrad trenni teinud. Isegi üllatavalt hea on olnud, kartsin hullemat. Ühesõnaga traavis lõdvestab mõnusalt, kuulab kenasti ja astub sääre eest jne. Galopis pole asi kahjuks aga pooltki nii hea, üsna pinges on. Igatahes homme läheb Laura temaga Mihkelsoni trenni. : )
Vandaaliga hüppasin. Oojaa, ma ei oska nagu üldse enam. Kolm korda panin ikka hullu pange. Korra läks täitsa takistusse, sai haiget ma arvan.. Lihtsalt, nägin et läheb metsa, ma ei suutnud midagi otsustada, tekkis kerge paanikahoog ja jäin niisama seljas passima, et no mis nüüd saab. Tore lugu. No eks ma vist panin alguse kohta natuke kõrgeks ka- 120 lattaiad olid. Et tunnet natuke parandada, katsetasin järgmine päev uuesti. Madalamatega muidugi. Kuni meeter panin. Okei, võis rahule jääda, aga no kammoon ma peaks ometi ju see aasta 130 sõitma hakkama lõpuks.. masendus tekib. Äkki peaks koolisõitu tegema hakkama ? Aajaa, ma olen sellega alustamise jaoks ka liiga vana. Mitte sellessuhtes, et ma seda oma lõbuks ja arenemiseks teha ei võiks, aga võistlustele mõeldes - seenior. Närvi ajab. Või siis hakkan harrastajaks ? :D
Aga jah, homme tuleb meile Aive Mihkelson, vb üks päev veel see nädal. Paistab, mis saab. Millalgi peab Jaagupi juurde ka kindlasti minema ja tahaks ju lõpuks ometi võistlema ka saada - 7-8 Perilasse näiteks ? Kui me vahepeal hüppama õpime muidugi. Psh, vabandust, kui MINA hüppama õpin..

finally

(Roosi pildid)

Lõpuks ometi on plats lume alt välja sulanud ja saab normaalselt teha midagi. Laupäeval panin ühe lattaia üles. Tulime seda. Tõstsin kuni 110, hirmus kaugelt tahtis lendu tõusta kogu aeg. Nii keere ma seal seljas polnudki, kui kartsin, kuigi mingi pisike lattaed tundus mulle küll praegu kõvasti kõrgem, kui ta tegelikult oli.
Eile komplekteerisin kolmese penerolli. Paar korda alguses jäin küll enne munema, kui oleks olnud otsustada vaja ja keerasin sita kokku, aga edaspidi oli üsna ok. Lõpus tulin lattaeda ka, mis ta olla võis, mingi 80 või midagi. Ulme kaugelt tõukas, ma oleks äärepealt alla sadanud : D mõned korrad läksime veel, ja üsna sama asi, ainult et siis ma juba olin valmistunud selleks ja püsisin seljas.
Missule tegin kordet. Traavis ei saa aru, et miski talle ebamugavust valmistaks, galopis teeb veidraid väikeseid hüplevaid samme. Galoppi ma teda tegema ei sundinudki rohkem, väsitasin teda traaviga. 5 minutit võttis ta juba täitsa hingeldama. Seega hakkame siis nüüd korrapäraselt traavitama ning lihaseid ja võhma kasvatama. Siiski 4 kuud pole ju midagi teinud.

Iga inimese unistuste maailm sõltub maailmast, kus ta elab.

(Nii kena mets on lihtsalt)


Hmm. Pühapäeval käisime maastikul. Tohutu palju igas suuruses ja värvuses linde nägime ühel põllul. Ilus oli. Talli poole lasin tal lõpuks veidi omas tempos tulla. Miks mitte lasta tal minna, kui ta nii väga tahab. Nagunii õues ta ei kihuta, las elab natuke välja ennast siis niipidi.
Üleeile jõlkusin tal niisama ilma sadulata seljas ja tiirutasime mõõda põlde. Natuke tegin traavi ja galoppi ka, aga no tee mis tahad, ma lihtsalt ei püsi seal seljas : D Suht naljanumber oli.
Eile leidsin karjamaal normaalse koha, kus saab normaalselt trenni teha, mitte niisama lõburatsutada, mis muidu siiamaani üsna ainus võimalik variant olnud on. Millegi pärast hirmus särtsakas oli seekord. Traavis lõpuks lõdvestas, palju ei teinud. Siis galopis natuke peatusi ja jalavahetusi. Peatused tulevad peaaegu okeilt välja, kui suudan säilitada lühikest ratset. Nii kui vähe pikema ratsmega midagi peatusesarnast proovid, viskab pea üles ja tuleb mitu traavisammu vahele. Jalavahetused pole tal nende kuudega meelest läinud õnneks. Mitte et nad hästi välja tuleksid, aga vähemalt midagigi. Aaga ja, tohutult energiat täis oli, käed olid suht valusad juba, lasin tal siis talli poole tagasi minnes lahti. Täitsa pekkis ikka kuidas kihutas. Ma ühe käega hoidsin mütsi peas kinni, et minema ei lendaks : D Natuke hirmus oli isegi kohati. Ma vist polegi tal varem niimoodi kihutada lasknud. Ega see vist kõige ohutum pole ka.
Missuga peaks millalgi proovima kordel teha veits midagi, saaks täpsemalt aru, kuidas tal jalgadega lood on.