Iga inimese unistuste maailm sõltub maailmast, kus ta elab.

(Nii kena mets on lihtsalt)


Hmm. Pühapäeval käisime maastikul. Tohutu palju igas suuruses ja värvuses linde nägime ühel põllul. Ilus oli. Talli poole lasin tal lõpuks veidi omas tempos tulla. Miks mitte lasta tal minna, kui ta nii väga tahab. Nagunii õues ta ei kihuta, las elab natuke välja ennast siis niipidi.
Üleeile jõlkusin tal niisama ilma sadulata seljas ja tiirutasime mõõda põlde. Natuke tegin traavi ja galoppi ka, aga no tee mis tahad, ma lihtsalt ei püsi seal seljas : D Suht naljanumber oli.
Eile leidsin karjamaal normaalse koha, kus saab normaalselt trenni teha, mitte niisama lõburatsutada, mis muidu siiamaani üsna ainus võimalik variant olnud on. Millegi pärast hirmus särtsakas oli seekord. Traavis lõpuks lõdvestas, palju ei teinud. Siis galopis natuke peatusi ja jalavahetusi. Peatused tulevad peaaegu okeilt välja, kui suudan säilitada lühikest ratset. Nii kui vähe pikema ratsmega midagi peatusesarnast proovid, viskab pea üles ja tuleb mitu traavisammu vahele. Jalavahetused pole tal nende kuudega meelest läinud õnneks. Mitte et nad hästi välja tuleksid, aga vähemalt midagigi. Aaga ja, tohutult energiat täis oli, käed olid suht valusad juba, lasin tal siis talli poole tagasi minnes lahti. Täitsa pekkis ikka kuidas kihutas. Ma ühe käega hoidsin mütsi peas kinni, et minema ei lendaks : D Natuke hirmus oli isegi kohati. Ma vist polegi tal varem niimoodi kihutada lasknud. Ega see vist kõige ohutum pole ka.
Missuga peaks millalgi proovima kordel teha veits midagi, saaks täpsemalt aru, kuidas tal jalgadega lood on.