Aive trennid

Laura tehtud pildid

Sellel nädalavahetusel käis meil Aive trenni andmas. Laupäeval hüppasime natuke väikest rada, seotud vahedega, kõrgeks ei pannud, kusagil 110 ringis oli. Alguses ma ei saanud teda piisavalt tagant ratsme peale jooksma, seega esimene katse väga ei õnnestunud. Teist korda, oli parem, kuigi vahed jäid meil ikka suhtkoht ebamääraseks. Näiteks oli seitsmene vahe, kus pidi tagasi hoidma. Madalaid saime ilusasti tuldud, aga arvasin, et kõrgema peaks kuuega tulema, muidu ronime liiga alla, seega peale lattaeda sõitsin edasi, siis oli paar fuleed veel järgi, mul tekkis paanika, kuna kuuega siiski tulla ei oleks saanud ja seitse oleks samas paljuks jäänud. Okei, jäin ootama, kui hobune pani siiski kuuenda fulee järgi õhku lendu ja ma olin nagu jahukott seal seljas ja karjusin- minee pekki :D Mingid võõrad inimesed olid ka seal aia ääres just vaatasid. No eriti tore. See ei olnud muidugi ainus lend, mida ta mulle tegi, aga kõige hullem küll. Lõpuks sain ta ilusasti jooksma ja tulime üksikut okserit. Nii hästi paar fuleed enne läks ise peale, pidin ainult istuma. :)
Pühapäeval tegime pika soojenduse. Aive arvates on ka Vandaal paremini jooksma hakanud, jumal tänatud, lõpuks. Tegime sääre eest astumisi. Põhiline viga minul on, et ma hakkan esimese asjana kätega toimetama, kõigepealt peab säärega tööd tegema ja siis kätega. Ja nt vasakule lükates, peab vasakule ratsmele press tekkima. Galopis tegime harjutust, et hobust tagant peale jooksma saada- paine väljapoole, siis jõuliselt edasi, paar fuleed paindega ja siis otseks. Paar korda tuli meil see päris välja isegi, hakkas tööle küll. Ja kui hobuse nii korralikult galoppi jooksma saab, võib hakata mõtlema koonduse peale. Minu probleem on ka selles, et ma pidin ise jube kange olema seljas ja tänu sellele, muutub ka hobuse allüür. Ja samamoodi ka pidev sääre surve on vale, vahepeal pean jalad lõdvestama ja laskma hobusel ise joosta.
Siis Aive pani meile penerolli üles ja traavihüppe. Peneroll oli alguses rist-rist, pärast rist-lattaed. Traavis tulime väikest okserit, kahe traavilatiga ees. Jah, alguses oli see okser väike, pärast tõstis tagumise lati meetrini, üsna kriipi oli tulla. Üksi poleks kindlasti nii julgenud. Hästi oli tunda, kuidas mingi 7m enne, hobune hakkas ise minema jälle, aga hüpped olid küll sellised, nagu esimest korda oleks seal seljas. Väga veider tunne :D
Gitaga plaanime laupäeval orienteeruma ka minna. :)