Kõik asjad on meil siis, kuni meil neid pole, ja me kaotame nad kohe, kui saame

Eile sain lõpuks jälle sõitma, peale viit päeva, mis jäid vahele nii ilma kui ka muude tegevuste tõttu. Peamiselt siiski ilma, kuna suht 24/7 sajab ja ka eile tegelikult sadas, kui sõitsin. Esimest korda ratsutasin prillidega, kuna minu pisikearmas kutsikakene sõi minu läätsed ära. Selline armsakene on ta jah. Ja vihmaga on ju eriti vahva prillidega sõita. See selleks, aga Missu oli üsna ok isegi. Parem külg on tal ikka kehvem. Tegime sääre eest astumisi nii traavis kui galopis. Galopis ma pole temaga varem teinud, alguses ta ei saanud kohe pihta, mida ma talt tahan, aga isegi natuke tuli välja hiljem. Läksime taha karjamaale, kuna plats on üpris märg. Vandaal oli ka meiega kaasas. Kui me äkki ta juurest ootamatult ära kadusime, hakkas hirnuma ja täie pasaga galopis otsima. Muidu lonkab, aga siis nagu polnud midagi aru saada. Eks ta on selline segane ka, et võib endale haiget teha, ta väga ei hooli, kui midagi pähe võtab. Ta sai nüüd ühe kuuri equipalazone'i ka. Tükk aega ei olnud paranemist näha, kui nüüd siis lõpuks, kui kuur läbi sai. Ausalt, see hobune on mulle päris mitu halli juuksekarva juba juurde tekitanud oma pideva haige/puruks/paistes/katki/lonkava olemisega.