hüppasimee

autor: Kertu


Otsustasin pühapäeval vandaaliga trenni minna Jaagupi juurde, üksi on tohutu ebakindel hüpata, vähemalt minul. Ja suurt kasu sest samuti pole.
Kohe soojendust tehes hakkas jubedalt vahtima igasugu takistusi. Lattaia kõrval, mida esimesena tulime, oli okser, millel olid tema jaoks hirmutavad asjandused nii all kui külgedel, seega otsustas ta esimesel katsel mitte hüpata. Nii veider, et kui ma ta ostsin, ei vahtinud ta üldsegi mitte midagi, ja nüüd selline kits siis. Mitmed korrad tulime seda lattaeda ja pea iga kord ta ikka vahtis seda teist takistust seal kõrval. Hüppas muidu täiesti rahulejäävalt, võrreldes viimaste võistlustega, oli impulss palju parem. Tulime okserit ka, päris suur oli lõpuks, ise sa sahkermahkerdasin seal kätega liialt palju, peaksin eest vähe rahulikumalt võtma ja hüppe ajal kipun liialt ette kalduma. Tulime erinevaid radasid ka, mitmel korral ta suutis mind sadulast päris välja kupatada, mida tavaliselt juhtub väga harva. Osadele ronisin jällegi temaga liialt ligidale ja minu loll viga on sel puhul, et jätan sääre pealt ära ja siis tuleb latt tihtipeale alla. Teisel rajal oli vaja kurvist minna okser, 5 fuleed ja siis 2 fuleega süsteem - okser, lattaed. Esimese korraga lasin ta liiga kaugelt lendu, oleksin pidanud hoidma ja ühe fulee veel tegema, oleks suutnud ka süsteemi teise takistuse ületada, aga hetkel sinna ta jäi, minu tervise huvides. Teisel katsel suutsime jällegi liiga alla ronida, ta tõukas sealt küll ilusti ära, aga üks tagumine jalg jäi kuidagi lollisti lati taha ja koos sellega ta läks. Haiget sai, palju ei jäänud puudu, et latt kahes tükis oleks lõpetanud. Plaan oli tulla uuesti sedaviisi, et sõidame kaare vähe rohkem välja ja rahulikult kuuega. Tegimegi siis nii, aga süsteemi esimesele jõudsime, olles päris viltu, õnneks suutsin sõita normaalse koha peale ja vahe klappis ka hästi. Niisiis kõik selleks korraks. Sain aru ka, miks ta mul nii hooletu on viimasel ajal võistlustel. Soojendused on alati nii head olnud, hobune toimib, hüppab ja seega ma võtan asja väga rahulikult. Kui ma ta aga veidi närvi ajaksin, hüppaks ta veel suurema poweriga, mitte niimoodi uimaselt, nagu tihtipeale on juhtunud ja millest need mahaajamaised tulnud on. Enne Palladiumit tahan kindlasti veel trenni saada, andis väga palju juurde meile mõlemile.

tegemistest

2 aastat tagasi tehtud pilt.
autor: Hanna Treikelder

Falcone juba nädal järjest hellitab paremat esimest jalga. Karjamaal jookseb küll, aga käiguvahe on märgatav, eriti parematpidi volti tehes. Peaks hakkama andma equipalazone'i, kui see ka paremaks ei tee, siis on midagi päris mäda. Jah, nukker.

Ma olen nüüd Vandaalile umbes 6 nädalat määrinud peale Naf'i hoof&sole'i, pragu, mis varem oli üüratu, nüüd kasvavas kabjas on jäänud päris väikeseks. Kusagil pool on otsas, eks see paistab , milline kabi lõpuks välja näeb. :) Aga nendest sääskedest on talle kaelale niii palju punne tekkinud, täiesti masendav. Nüüd ta on süganud ka ennast sealt ühest kohast, täitsa karva maha, eile määrisin helosaniga, täna panin joodi, seda isegi üllatavalt hästi lasi panna peale. Kui aga haavakile tahtsin lasta, läks täitsa lolliks hakkas esijalaga vastu maad peksma ja kui nägi et see mind ei heiduta üritas põgeneda, mis ka ei õnnestunud. Kuidagi sain selle talle lõpuks pandud. Ehk see ei lähe hullemaks.
Eile käisime temaga maastikul, täna kordetasin. Ma suht alati panen kavalette ka kui kordetan teda ja galopis ta suudab mind nii värvi ajada sellega, et ta lihtsalt ei viitsi neid aktsepteerida. Kui samm täpselt ei klapi, jääb lihtsalt traavi ja kolmandikul juhtudel ei klapi, sest ta ei tee ise selleks midagi, üldse ei pea neid millekski. Ausalt öeldes ei viitsinud ma temaga jageleda ka nende kallal, kuna hobused üldiselt ei vaatagi väikestel takistustel ja maalattidel sammu sobivust, ja tema on ju ka kõigest hobune, mitte mingi imeloom, niiet annan andeks. Kuigi jah, traavi jäämine ei ole jälle minu poolt aktsepteeritav, pean sisse talle harjutama, et kui ei sobi, siis lihtsalt ei sobigi ja lähebki galopis nii ja tuleb sealt ise välja, mitte ei hakka traaviga seal jaurama. Kohati lampi vahetab lihtsalt jala ära ja siis tuiab mitu ringi vale jalaga, siis tekib küll küsimus, et kus mõistus on, vana loom. Aga ei, muidu on ta kordel väga tubli, kõigest saab aru, mida talle ütlen.
Missuga samamoodi. Olen talle nüüd umbes nädal kordet teinud, ehk saame järgmisel nädalal ka sadula kätte. Ei taha temaga tegelikult enne seljas ka mingit trenni tegema hakata, kui lihased vähe arenenud juba on. Siiski umbes aasta ju niisama lebotanud. Missu on kordel veel eriti tubli - poole sõna pealt juba mõistab ja teeb, mida ma soovin. Galopis ta hakkab hulu jõuga lihtsalt kiskuma, eile mul olid käed päris haiged lõpuks, täna otsustasin valjad panna. Viimati olid tal valjad peas eelmise aasta oktoobris vist. Kui panema hakkasin, ei saandu ta üldse aru, et suulisi talle tahan suhu panna arvas vist et hakkan jälle talle ussirohtu andma ja surus mokad nii kramplikult kokku :D Lõpuks ikka sai aru, et see on kõigest suuline. Süstlaga ussirohu suhu laskmist ta tohutult kardab, täiesti endast välja läheb, aga tablette talle lihtsalt sisse ei saa, niiet peab leppima selle süstlaga 2x aastas. Suur tüdruk, saab üle.
See on ka huvitav, et ta nagu saaks aru, et ta ei tohi enam värsket rohtu süüa, kuigi kõik ümberringi söövad. Ta lihtsalt nii leplikult on oma väikeses aias koos vee ja heinaga.. Ja isegi kordel ei ürita suurt midagi maast naksata.
Üleüldse on tihti mul selline tunne, et ta lihtsalt mõistab mind ilma sõnadeta paremini, kui keegi teine.

Falcone


autor: Kertu


Niisiis, järgmine päev panin Falconele waterfordid ja - hoopis teine hobune. Eest hakkas töötama, lõdvestas ennast, mistõttu ka traav muutus tunduvalt mugavamaks. Esimesele galopitõstele ei tahtnud ta jälle regeerida, korra stekki, läks automaatselt. Teisel katsel läks ilma steki ja kannusteta väga ilusti ja nii ka järgmised korrad. Tohutu kiiresti õpib. Väga positiivne trenn, võrreldes eelmise korraga.
Kordet tegin ka ükspäev talle, pea kinni, oli näha, kuidas ta ei tahtnud üldse järgi anda, mingi aeg ta küll aga hakkas lõpuks. Kõik oli ok kuni tahtsin parematpidi galoppi. Viskab pea taevasse, siis libisev ju kohe katkub talle vastu ja kisub alla ja ehmus nii ära sellest. Püüdsin edasi ajada - kohe jälle lõug üles ja jälle seisma. Panin siis pikemaks talle libiseva, nii saime lõpuks tehtud. Imelik, et vasakust jalast polnud mingit probleemi, paremast hakkas aga kohe vastu.

Kureveres sõitsime 110, jõudsime päris vara kohale, kuna Roosi sõitis kahte esimest sõitu. Arvasin, et nagunii tuleb mingi jõle palav päev ja panin väga õhukeselt riide, kohale jõudes puhus hoopis külm tuul ja hüüded, et me ennast ruttu riide paneks. : D Vähemalt ei olnud tapvat kuumust. Väga veider oli see, et keegi meist ei ole nagu tähele pannud seda stardiaega ja juhtus nii, et Roosi pidi starti minema esimesena ja ei jõudnuki soojendist teha :/ Õnneks polnud kõrge sõit, aga ikkagi, v äga imelik kuidas keegi meist, sealjuures ka sõitja ise pole märganud tähele panna stardiaega :D Igatahes, päev läbi ootamist, panin valmis ja soojendama. Väga hea ja mõnus oli eest, aga veidi uimane. Hüpped olid kõik okei, parkuur ka kena lihtne. Juba platsil enne starti vahtis rämedalt ühte takistust, no tere hommikust noh, vana loom, palju võistelnud, ja ikka vahib. Ja kohe esimene lattaed meil maha tuli, ei viitsinud lihtsalt jalgu korjata.. siis päris mitu takistust tulid väga veidrad, süsteemi esimesele sõites hakkas jälle midagi vahtima, ei pannud mind suurt tähele, ajas ennast nii alla, tegi mingi lollaka hüppe, aga vähemalt oli lõpuni puhas, aga ilus ta küll ei olnud. Meil on mingi eriline jama nende
esimeste ja viimaste takistustega millegipärast, tobe.
Pühapäeval tüdruk puhkas, täna sõitsime. Püüdsime kenasid üleminekuid teha, sammust traavi tuli juba isegi välja. Pisikest penerolli hüppasime ka.

Missut ma olen nüüd mitu päeva kordetanud. Õnnelikult läheb temaga nüüd paremuse poole - traavis enam üldsegi aru ei saa, et jalgadel midagi viga oleks, küll aga galopis. Teeb ikka natuke veidralt väikeseid hüplevaid samme. Eks me nüüd hakkame siis vaikselt ka lihast arendama. (:

Samal ajal, kui ülejäänud hobused suurtes koplites värsket rohtu naudivad, on Missu sunnitud olema väikeses aias, koos heina ja veega.. Mul on temast tohutult kahju, aga pole muud valikut. Okei, on, aga see on välistatud. Olen teda kordel jooksutanud. Ühtpidi ei saagi aru, et jalgadel midagi viga oleks, eriti traavis, teistpidi aga vähe ikka hoiab nagu ühte jalga. Galopp on ka imelik, hästi lühikesi hüplikke samme teeb. Aga me loodame, et ükspäev on kõik korras..

Vandaal on niisiis uues sõbrannaga karjamaal. Anu andis enda uue hobuse talle seltsiks ja ühtlasi ka sõidan teda. Leedust pärit 9 aastane trakeeni mära Falcone. Jube kõhna oli, kui esimest korda nägin, kuid juba kahe päevaga karjamaal olles, on ta kobedamaks muutunud. Lihast tal ka suurt pole, mille kallal tuleb vaeva näha. Eile sõitsin temaga. ah, üleüldse nõuab ta suuurt tööd. Ratsastust peaaegu pole. Ei lõdvesta ennast üldse, säärele suhteliselt tuim, traav hästi ebamugav, galopist rääkimata. Parematpidi ma teda galoppi üldse ei saanudki. Vasakutpidi traavis voldil viskas kaela vasakule ja pea keeras paremale. Igatahes, väga veider : D Anu soovil tegime paar väiekst hüpet ka - vähemalt potentsiaali on.

Vandaaliga oleme nagu ikka, trenni teinud. Küll platsil ratsastust, maastikul käinud, kui libisevasüsteemiga kordet. Laupäeval tegime hüppetrenni ka, 110 ja 120 rada tulime. Esimene katse läks päris luhta. Üldse ei klappinud meil, tuli välja,e t jällegi hoidsin liialt tagasi teda pidevalt. Teisel korral võtsin eesmärgiks rohkem ja hoogsamalt edasi sõita - hoopis teine asi. Ka 120 tuli ilusasti. Ma lihtsalt ei saa aru, miks ma teda pidevalt est hoidma jään.
Ja super lihtsalt, kuidas ta mulle reageerib, oli 4 fuleene vahe, jäin liiga ootama, viimasel hetkel avastasin, et jääb liiga pikaks see, surusin kannustega, ja voilaa - tegi ühe ilgelt suure fulee ja läksime neljaga. Lihtsalt vägev loom. Mul on kohutavalt vedanud temaga. Kasvõi näiteks kui mõned korrad ma ei suutnud õigesse kohta teda sõita, ma võisin suht kindel olla, et kui ma ta isegi ulme kaugelt tõukan, siis ta üldjuhul ikka läheb sealt ja puhtalt. Ta tohutu palju päästab meid minu tekitatud lollidest situatsioonidest. Kui me vaid nendest nõmedatest mahaajamistest justnimelt võistlustel lahti saaks.
Igatahes laupäeval läheme Kureverre 110 sõitma.

võistlustest

autor: Meeri Lonn


Esimene päev Karujärvel. Soojendused ei olnud nii head, kui viimasel võistlusel, aga polnud ka viga. 110, täpselt nagu Kurtnaski, kohe esimest hakkas rämedalt nillima ja kargas kõrvale, hästi, ei ajanud üldse närvi ju, üleüldse kõiki takistusi värdjalikult vahtis. Alguses sõitsin teda millegipärast alati liiga alla, ma ei tea miks ja milleks, pole ise ka varem aru saanud, et võiks vähe edasi sõita ja kaugemalt minna, kui alles Ebbe mulle seda platsi äärest hüüdis..loll olen. Lõpptulemuseks 4kp, isegi ületatud normiaega ei tulnud, seoses tõrkumisega : O Nii, siis kiirus-puhtus 120, nüüd vähemalt sõitsin hoogsamalt, oleks võinud isegi rohkem kiirustada, oli puhas, aga ajaga jäin kolmandaks. Teisel päeval tõsteti mul esimene sõit tund varemaks, läks suht kiireks, kuna sain üpris hilja sellest teada, mingi rõve pikk parkuur ka - kaheosaline- vaja meelde punnitada. Muidu oli kena sõit, vist, minu arvates vähemalt, aga no kurat see esimese osa viimane lihtsalt pidi maha tulema.. : / Järgmisena siis 125, ümberhüpetele. Päris lihtne ja hea parkuur, üks okser oli veits lolli koha peal, just allamäge. Olin eelviimane, enne mind oli puhtalt sõitnud ainult Uudekas kahega. Hobune toimis väga hästi, kõigile saime pihta, ilusasti puhtalt. Siis viimane vahe - kaarega lattaed+lattaed suur 5, ma kas sõitsin liialt vähe edasi, või liiga kaarega, viimane lattaed jäi natuke kaugeks, kuna ta aga kaugelt just paremini hüppab, siis nagu ei tundnud muret. Järsku aga kõik olid - oohh- okei, sain aru, et ikka see viimane tuli jälle maha.. päris masendav. Aga sõiduga jäin ma vähemalt rahule.
Eks paistab, mis siis meist edasi saab, esmaspäev - neljapäev pean igatahes Tallinnas laboris jaurama, jess.

vastikult kiire

Lihtsalt tahaks vahel aega maha võtta. Just kui oli lootus, et läheb rahulikumaks, tuleb jälle 100 asja juurde.

Kauaoodatud sadul, mis Missule sai tellitud, osutus hoopis valeks, nüüd hakkavad mulle uuesti tellima.. Jalad on tal suht normaalsed juba.

Vandaaliga läheb praegu trennides üldiselt kõik õnnelikult paremuse poole. Pühapäeval jäi Perila reis ära, kuna minu sõidud lükkusid liiga hiliseks, seega laupäeval saime Ebbelt trenni. Paugutas nii, et jube, ainult ma ise seal seljas olin nagu kreeka e.

nv Karujärvele siis.