SMV

(Laura pildid, v.a. esimene)

Põhimõtteliselt pärjati meid laupäeval Saaremaa meistriteks Vandaaliga :D Tegelikult oli üsna jama, et me ainult kolmekesi võistlesimegi- koos Gita ja Martinaga. No mis seal ikka. Hommikul läksin juba kaheksast talli, tegin toimetused ära, viisin Deviluxi linna, siis tagasi Vandaali ja Gremi transportima. Kohale jõudnud, krihvid alla. Meil oli aega, seega saime madalaid sõite vaadata. Sain Roosi peale karjuda :D
Soojendus oli mõnus, ilusasti toimis, väga hea oli sõita. Kusjuures ilmaga meil väga vedas, isegi liiga palav oli, seega palju ei hüpanud ka. Rada ise järgmine: lattaed- tagasipööre, okser-tagasipööre kolmene süsteem- lattaed 7.3m lattaed 10.5m okser-tagasipööre kaare peal 3 takistust- lattaed aia ääres- keskel okser-teise aia ääres lattaed(see tuli mul esimeses voorus maha, samm ei klappinud ja tekkis ratsaniku ja hobuse vahel arusaamatus), siis tagasipööre ja lattaed, jälle tagasi ja aia ääres okser ja kaarega viimane lattaed. Ega ma ausalt öeldes eriti sõidust ei mäleta, nagu ikka, aga hobune oli hea. Mul läks ainukesena nii õnnelikult- Gita tõrkus neljandal takistusel välja ja Martina lõpetas 20kp-ga. Mõnda takistust tõsteti ja teine voor. See vahe, kus lattaia maha tõmbasin, sõitsin rohkem edasi ja klappis. Tuli puhas sõit. I kohale oli välja pandud 100 euri, ilus punane tekk ja kotitäis Subli sööta. Kõik need asjad läksid just asja ette. :D
Pühapäeval tegin talle Pessoa kordet, eile käisime maastikul ja täna puhkas. Homme võtame jälle tõsisema trenni ette.
Ja edasi plaanime minna 10. Säreverre.

Missul nagu vahepeal olid jalad paremad, aga siis järsku lonkas 2 päeva ühte tagumist jalga. Paistetust, ega haava kusagil pole. Kolmandal päeval aga oli see juba jõudnud paiste minna. Määrisin saviga kokku ja panin paberi ja pinde ümber. Läks alla. Eks näis, mis ta homme teeb, loodan kõige paremat. :)

Reinu Kapp ?

(Laura pildid)

Olin täna tallitoimkonnas. Ehk siis kaheksa paiku talli, hobustele süüa natuke, õue lasta, boksid teha ja lõpuks õhtused heinad/ söödad ette. Lõpetasin suht vara, kusagil 11 ajal. Kuna öö läbi oli kallanud, otsustasin mitte Reinusse võistlema minna. Nagunii olin registreerinud ennast esialgselt ainult 115 parkuuri, mis jäi ka ära, kuna me Gitaga olime ainukesed sõitjad : / Väga masendusttekitav, et Saaremaal niiii vähe võistlejaid on. Nonii, igatahes Krisse ütles eile, et tule 110 ikka. Seal on plats üsna alati väga vajuv ja mudane olnud, mistõttu leidsin paremaks seekord tõesti vahele jätta. Pidime koos Gitaga minema, tal asjad pakitud ja värki, aga otsustas siis ka mitte minna. Äkki hakkab veel tõrkuma ja pole elutähtis võistlus ka. Läksime Gita ja Lauraga lihtsalt vaatama. Jõudsime täpselt 90 soojenduseks. Aitasin Kertut natuke. 90 sõidetud 4kp-ga, julgustasin teda ikka 110 ka minema. Läks : ). Vaatasime rada kõik koos ja soojendus ja sõit. Polnud väga hullu esimese 110 kohta. Said teise koha. Ainult 3 võistlejat oli.. jälle. : / Igatahes siis Triin mõtles ka pärast seda rada proovida Kuvvatiga. Arvas, et võistlussituatsioonis ei taha, et ei oska : D Ah, mida iganes. Vaatasime teda Gitaga. Viimased soojendushüpped tulid mõnusad, kui hobusele rohkem impulssi sisse süstida. Siis rada. No mida. 99% hüpetest olid nagu pääris kaugelt ja hobune totaalselt ise pikendas fuleed enne takistust. Pärast tuli välja, et ta ise ei vaadanud üldse takistust, ainult kaugele taha, et hobune ise valiks. :D No tehke järgi.
Läksime sõime seal veits( seal võistlustel on iga kord traditsionaalne laud kaetud) ja koju oma ponudega sõitma. Ega ei viitsinud küll eriti. Õnneks oli liivaplats üsna sõidetav. Panime sinna penerolli ja üksiku lattaia, mida tulime lõpus mõned korrad traavis. Võimlesime natuke ja panime penerolli okseriks. tulin seda paar korda sirge pealt ja siis paar korda väikesest pöördest viltu. Nii tubli oli : ) Nojah, ega see okser suur ka polnud, kusagil meetri ringis. Me isegi oleme traavipikenduse natuke selgemaks saanud, ainult et rütm meil ei taha säilida. Pärast vaatasin, et tal on tagumine ots ka veidi rohkem tööd tegema hakanud- päris higine oli sealt. Tobe auk jalas ei ole enam nii sügav, aga vastikult nõretav ikka.
Aga muidu oleme ikka liivaplatsil trennitanud, niii mõnus on seal sõita. Ei tahagi hüpata enam :D Ja neljapäeval käis meil Raili trenne andmas.

auk ja trennid

No tõesti, Annike tuli laupäev-pühapäev meile trenne andma ja me suutsime omale karjamaal just reedel mõnusalt sügava augu õlga saada. Alguses ei saanud midagi arugi, tõin ta karjamaalt sisse, helistasin Reimole, et küsida, millal meile jõuab. Poole jutu pealt nägin teiselpool mööda jalga jooksvat vereniret. Päris ära ehmatas küll. Hästi palju pesime seda, Krisse kohe helistas arstile ja tõi kapist palju rohtusid ja hakkas meid tohterdama. Õnneks ei ole see auk eriti liikuva koha peal, seega andis pärast temaga maastikul veel käia. Reimo hirmutas, et homseks on kindlasti pool jalga paistes.
Kui hommikul talli läksin, oli paistetus alla vajunud ja põlv oli ka suht jäme. Nii hull, kui ma kartsin, asi siiski polnud. Lasin teised kõik õue, jätsin ta sisse, et veel pesta ja rohtu peale panna. Nagu arvasin, läks ta boksis päris lolliks ära ja hakkas jubedal kombel tammuma. Okei, jalg siis väga valu õnneks ei põhjusta, lootsin, et pasitetus liikudes alla ka läheb. Päris nii, nagu tavaliselt me trenni teha ei saanud, kuna veidi ebamugav tal ikka oli. Sain käte asendi enam-vähem endal õigeks ja muud tarkust juurde. Harjutusi erilisi ei teinud, ei lubatud meil ainult mööda rada enam sõita. Mitte kunagi :D
Järgmine päev oli jalg veidi parem, aga samamoodi, ei pingutanud üle. Annike kiusas meid poolistakuga, mida peaksime igapäevaselt trennides kasutama, et hüppeistakut parandada. Sõitsime üle lattide ja õppisime hobust lihtsamini pöörama. Missuga proovisin ka sõita. Veidi ebamugavust tunneb traavitades, seega ei kiusanud teda sellega palju.
Olen pettunud, et ei saanud korralikult sõita. Tegelikult arvasin üldse nendest trennidest natuke rohkem juurde saada, aga mis seal ikka.

pildid

Laura tehtud : )

Nonii, üldiselt võib öelda, et ratsupäevad möödusid edukalt. Okei, oleks võinud siiski ka mingile auhinnalisele kohale saada, aga siiski. Reedel oli Saarte karika finaal, otsustasin seal mitte 115 sõita, kuna punkte mul nagunii suurt polnud ja kavatsesin hoida teda rohkem laupäevaks ja pühapäevaks. Laupäeval sõitsime 115 ja 125. Õnneks oli Aive ka kohal ja aitas meid väga palju soojendusel, Kätlin samuti. 115 parkuuri vaatamise ajal hakkas ulme padukat sadama, täiesti ligedad olime lõpuks. Läksime varju alla, siis tuli meelde et meil ju varustus ka väljas. Tulime kastiga autoga ja kõik asjad olid kastis ehk siis vihma käes. No tore küll. Hobused samuti. Õnneks jäi meie sõidu ajaks vihm järgi ja Laura tarktüdruk oli meie sadulad kähku autosse visanud, kui sadama hakkas. Kui hobuseid aiast tooma läksime, olid nad mõnusalt sopa sees püherdanud ja Vandaali patsidest polnud enam midagi järgi. Me panime nad aeda, kuna jõudsime võistlustele 2 tundi varem, kui oleks pidanud, sest Gita vaatas 110 algusaega valesti :D . Esimene sõit oli meil ilusasti puhas, suht normaalne aeg oli ka. Hobuse seljast tundus, et teise osa sõitsime parajalt kiiresti, aga pärast video pealt vaadates oli arenguruumi veel küll. Kokkuvõttes jäime seitmendaks. Viimane sõit algas alles 20:40 :D Esialgse plaani kohaselt oleks pidanud sel ajal juba vaikselt Ott esinema hakkama. Aga 125 oli ikka pääris kena suur rada ja häesti palju oli tagasipöördeid ja okserid olid toredad laiad. Üritasin selle peale mitte möelda, vaid lihtsalt sõita ja ta tagant liikuma saada. Juba esimesele sõitsin liiga alla, latt kukkus, kolmas takistus oli suur okser, mis oli üsna väikesest pöördest ja sealt suutsime kaasa võtta ka lausa ühe posti. Video pealt vaadates pärast väga hull lend igatahes. Ülejäänud oli puhas. Vähemalt sõitsime läbi ja ei olnud sellist kaheldavat hetke. Täna oli mul 110 ja 120. 110-nes ühes kuueses või seitsmeses vahes ei hoidnud teda piisavalt tagasi ja tagumine lattaed tuli alla. 120 oli ka päris suur rada võrreldes 110-nega. Okserite vahele oleks kaks hobust ära mahtunud :D Enamus takistusi läks päris kaugelt lendu, esimene alla jälle. Millegipärast ma sellest sõidust ei mäletanud pärast nagu mitte midagi aga uuesti vaadates tegi korralikud lennud kohati, kena oli vaadata. Eelviimane oli süsteem, okserile läksime liiga kaugelt, vahe oli veider ja teise takistuse latt tuli alla. See vähemalt oli siiamaani kõige õnnestunum sõit. Nii mugav oli, tundsin, et hobune ise läheb, endal oli tunduvalt lihtsam seal seljas olla.
Muidu võistlus üldse oli väga hästi korraldatud, iga parkuuri vahel oli showprogramm jne. Väga hea elamuse sai igatahes. Aa, ja reede õhtul proovisime Marise innustusel Popstariga sõita. Meid vaadati ka väga imelikult kogu aeg, et mingi kari tüdrukuid sõidab suure kastikaga võimidagi sellist vist. Pärast võistlustelt ära sõites ka kõik vahtisid imelikult, siis seal telkide juures mingi tädi jalutab konkreetselt meile auto ette, pole absoluutselt vaadanud. Roosi karjub- me oleme autoga ! Mispeale teised ümber naerma hakkasid, aga too tädi pole ikka reageerinud. Ikka leidub igasuguseid. Aga jah, väga vahva üritus oli taaskord. :)