No tõesti, Annike tuli laupäev-pühapäev meile trenne andma ja me suutsime omale karjamaal just reedel mõnusalt sügava augu õlga saada. Alguses ei saanud midagi arugi, tõin ta karjamaalt sisse, helistasin Reimole, et küsida, millal meile jõuab. Poole jutu pealt nägin teiselpool mööda jalga jooksvat vereniret. Päris ära ehmatas küll. Hästi palju pesime seda, Krisse kohe helistas arstile ja tõi kapist palju rohtusid ja hakkas meid tohterdama. Õnneks ei ole see auk eriti liikuva koha peal, seega andis pärast temaga maastikul veel käia. Reimo hirmutas, et homseks on kindlasti pool jalga paistes.
Kui hommikul talli läksin, oli paistetus alla vajunud ja põlv oli ka suht jäme. Nii hull, kui ma kartsin, asi siiski polnud. Lasin teised kõik õue, jätsin ta sisse, et veel pesta ja rohtu peale panna. Nagu arvasin, läks ta boksis päris lolliks ära ja hakkas jubedal kombel tammuma. Okei, jalg siis väga valu õnneks ei põhjusta, lootsin, et pasitetus liikudes alla ka läheb. Päris nii, nagu tavaliselt me trenni teha ei saanud, kuna veidi ebamugav tal ikka oli. Sain käte asendi enam-vähem endal õigeks ja muud tarkust juurde. Harjutusi erilisi ei teinud, ei lubatud meil ainult mööda rada enam sõita. Mitte kunagi :D
Järgmine päev oli jalg veidi parem, aga samamoodi, ei pingutanud üle. Annike kiusas meid poolistakuga, mida peaksime igapäevaselt trennides kasutama, et hüppeistakut parandada. Sõitsime üle lattide ja õppisime hobust lihtsamini pöörama. Missuga proovisin ka sõita. Veidi ebamugavust tunneb traavitades, seega ei kiusanud teda sellega palju.
Olen pettunud, et ei saanud korralikult sõita. Tegelikult arvasin üldse nendest trennidest natuke rohkem juurde saada, aga mis seal ikka.
No comments:
Post a Comment