Ma panin tähele ükspäev, et Vants on mul päris ilusaks priskeks läinud võrreldes sellega, milline ta ostes oli. See selleks, igatahes neljapäev üritasin talle kordet teha. Mingisugune 5 mintsa jõudsin teha, siis äkki kadusid tal jalad alt ja pani külili maha, tõusis püsti, hirmus ehmunud nägu peas - '' et no mis see nüüd oli ?!?'' Vaesekene, peal oli küll mingi pask, aga jää oli all ja järelikult krihvid jääni ei ulatunud ja nii ta siis käiski.. My bad..
Järgmine kord mõtlesin üritada kusagile sõitma minna, suurte teede ääres ma ei tahtnud hakata jaurama, läksin kruusateele, seal oli isegi päris hea pinnas, selline suht pehme märg liiv, polnud ka suuri kive, saime galoppi ka teha (H). Pühapäev samamoodi.
Missul ei taha mitte paremaks minna, täna hommikul ka oli pikali maas, lõpuks siiski tõusis, tegin talle boksiukse lahti, et kui tahab välja minna, siis lasen ta. Otsustas siis välja minna ja õhtuks minu ilusa teki ribadeks tõmmata..tore. Igatahes on mul mõistus täiesti otsas, ma ei saa midagi teha sinna, et see asi tal ära läheks, saan ainult aeg-ajalt valuvaigisteid anda ja oodata ning loota, et see ühel heal päeval järele annaks..

Mida sul ei ole, seda ajad sa igavesti taga, unustades selle, mis sul on. (W. Shakespeare)

Eriti masendav oli peale Horse Show'd suures tuhinas Vandaaliga ratsutama minnes tõdeda, et ei olegi üldse kusagil võimalik sõita.

Oodates paremaid aegu.

ratsutatakse jalgade, mitte kätega

Haavad on Vandaalil ilusti paranemas, kärnad hakkavad maha tulema juba vaikselt. Sealt aiast ta nüüd läbiminekut jubedalt kardab. Isegi, kui täiesti lahti lükkan selle. Esimesel korral oli tunne, et ma ei saagi teda sealt läbi, nii hirmunud pilgul vaatas seda. Ju läheb üle, kuigi halvad mälestused pidavat hobustel eriti hästi meelde jääma.
..Igatahes, reedel ratsutasime, laupäeval kordetasin, kuna korjasin omale mingisuguse värdjaliku kõhugripi kusagilt, ei tahtnud ennast loksutama hakata. Üleeilne trenn oli mingi imelik, üldse ei tahtnud lõdvestada ennast, korra saime mõneks minutiks traavi ilusaks, siis läks jälle käest ära..Ju oma rolli mängis seal ka tugev tuul, mis teda natuke närviliseks tegi. Ei tule meil välja ka ilusad üleminekud, ausalt öeldes pole ka neile väga tähelepanu pööranud, kuna niisamagi oli suht sitt..
Eile oli ta hirmus puhevil alguses, traavis püüdsin teda hästi palju säärega mõjutada, et oleks eest mõnus ja tagant ja igaltpoolt, kohati oli isegi hea, eest siiski ebastabiilne, viskas tihtipeale pead üles. Sain eriti hästi aru, kuidas ta mõjub säärele. Kohe kui ma töötan rohkem säärega, töötab ka tema paremini. Käed peavad olema hästi rahulikud, see ajab teda muidu veel rohkem kangemaks ja närvilisemaks. Mul on tunne, et ma ei jaksa teda lihtsalt nii palju säärega mõjutada, kui tegelikult vaja oleks.. Igatahes pean sellele rohkem tähelepanu pöörama ja tegutsema selle kallal.

temaga juhtub alati..

Üleeile ratsutasime üle pika aja :) Maastikul, panin ratsasaapad, seal olid kannused peal, mõtlesin, et ehk ei hakka ta kannustega mulle vastu ja ei võtnud stekki kaasa. See oli viga. Kannused ei huvitanud teda eriti üldse sellises olukorras, lihtsalt jauras ja jauras jälle. Üldiselt polnud nii hull, kui viimane kord.
Eile hakkasime aiast välja minema, selline kahepoolne metallist aed, suht kõrge. Ei saanud seda täiesti lahti lükata, kuna nii paks lumi on, aga arvasin et ta tuleb sealt läbi kenasti, eelmine päev ju ka tuli. Olime peaaegu läbi, siis enam edasi ei tule, kui taha vaatasin, rippus Vandaal kõhuli aia otsas..täiesti lõpp. Sada mõtet jooksis selle aja jooksul peast läbi, mida ma teen ?? Ma ju ei suuda pooletonnist hobust ometi seal ära tõsta? Kas ta nüüd jääbki sinna? Rabeleb surnuks ennast?? Üritasin rahulikuks jääda, sikutasin suust teda, et ta tagumised jalad maha saaks, püüdsin aeda natuke jälle lahti lükata, kuidagi ta sealt maha libises..ma ei kujuta ette..see käis kõik nii kähku, mõlemad olime šokis. Läksime boksi, vaatasin, et väliselt tal midagi niiväga hullu polegi, jalgadel haavad, mitte väga sügavad, kõhu alt karv maas. Panin rohtu peale, eriti ei lasknud, aga saime hakkama. No oli mul raske see lumi sealt siis ära visata või siis ringiga minna? Lihtsalt kohutav, kuidas temaga alati juhtuvad sellised asjad : /
Täna leidsin tal kõhu alt suure paistes muhu, ta sai ikka kõvasti muljuda ju sealt, määrisin sinna ka kreemi. Üldiselt ei taha ta lasta haavadele midagi peale panna, tõstab jala üles või üritab teise jalaga mind maha lüüa. Pikapeale siiski rahuneb õnneks.. Vaeseke. Ta ennegi kardab kitsaid uksevahesid, mis siis nüüd..

Kuna arvasin, et plats on täis tuisanud, läksime reedel maastikule, või noh, mööda teeääri ratsutasime. Seda küll mingiks trenniks või millekski taoliseks nimetada ei saanud. Pigem kaklemiseks. Vandaal nagu mingi pea 10x selle aja jooksul lihtsalt võttis pähe ja arvas, et ta enam edasi ei lähe, keeras ringi, hüppas kahe jala peal, no nagu ikka. Ajas jube vihale. Lõpuks kui ta keeldus ühele teeotsale minemast, viskas mul üle, murdsin pisikese vitsa puu küljest(ta kardab stekki kui tuld, õnneks). Piisas vaid käes hoidmisest, arusaamaks, et asi on naljast kaugel ning suhtumine oli hoopis teine. Ei mingit vastuhakkamist enam. Ehk olen edaspidi targem ja võtan enda närvide säästmiseks alati väljas sõitmiseks väikese steki kaasa.
Üleeile sõitsime platsil, ei olnud hea pinnas aga polnud ka kõige halvem, midagi suurt teha ei saanud, ringiratast jaurasime. Eile läksin jälle esialgu platsi peale, väga sitt oli seal kohati, vajus hirmsasti(sula). Jalutasime seal ja tegime natuke traavi, siis viskas üle ja läksin vaatama mujale. Ei saanud ka seal, teeääred ära sulanud. Tulime tagasi, tegime hädaolukorras galoppi platsil ja olin õnnelik, et selle korraga ühele poole sai.
Missut nägin jälle jooksmas õues :)