Üleeile ratsutasime üle pika aja :) Maastikul, panin ratsasaapad, seal olid kannused peal, mõtlesin, et ehk ei hakka ta kannustega mulle vastu ja ei võtnud stekki kaasa. See oli viga. Kannused ei huvitanud teda eriti üldse sellises olukorras, lihtsalt jauras ja jauras jälle. Üldiselt polnud nii hull, kui viimane kord.
Eile hakkasime aiast välja minema, selline kahepoolne metallist aed, suht kõrge. Ei saanud seda täiesti lahti lükata, kuna nii paks lumi on, aga arvasin et ta tuleb sealt läbi kenasti, eelmine päev ju ka tuli. Olime peaaegu läbi, siis enam edasi ei tule, kui taha vaatasin, rippus Vandaal kõhuli aia otsas..täiesti lõpp. Sada mõtet jooksis selle aja jooksul peast läbi, mida ma teen ?? Ma ju ei suuda pooletonnist hobust ometi seal ära tõsta? Kas ta nüüd jääbki sinna? Rabeleb surnuks ennast?? Üritasin rahulikuks jääda, sikutasin suust teda, et ta tagumised jalad maha saaks, püüdsin aeda natuke jälle lahti lükata, kuidagi ta sealt maha libises..ma ei kujuta ette..see käis kõik nii kähku, mõlemad olime šokis. Läksime boksi, vaatasin, et väliselt tal midagi niiväga hullu polegi, jalgadel haavad, mitte väga sügavad, kõhu alt karv maas. Panin rohtu peale, eriti ei lasknud, aga saime hakkama. No oli mul raske see lumi sealt siis ära visata või siis ringiga minna? Lihtsalt kohutav, kuidas temaga alati juhtuvad sellised asjad : /
Täna leidsin tal kõhu alt suure paistes muhu, ta sai ikka kõvasti muljuda ju sealt, määrisin sinna ka kreemi. Üldiselt ei taha ta lasta haavadele midagi peale panna, tõstab jala üles või üritab teise jalaga mind maha lüüa. Pikapeale siiski rahuneb õnneks.. Vaeseke. Ta ennegi kardab kitsaid uksevahesid, mis siis nüüd..
No comments:
Post a Comment