Haavad on Vandaalil ilusti paranemas, kärnad hakkavad maha tulema juba vaikselt. Sealt aiast ta nüüd läbiminekut jubedalt kardab. Isegi, kui täiesti lahti lükkan selle. Esimesel korral oli tunne, et ma ei saagi teda sealt läbi, nii hirmunud pilgul vaatas seda. Ju läheb üle, kuigi halvad mälestused pidavat hobustel eriti hästi meelde jääma.
..Igatahes, reedel ratsutasime, laupäeval kordetasin, kuna korjasin omale mingisuguse värdjaliku kõhugripi kusagilt, ei tahtnud ennast loksutama hakata. Üleeilne trenn oli mingi imelik, üldse ei tahtnud lõdvestada ennast, korra saime mõneks minutiks traavi ilusaks, siis läks jälle käest ära..Ju oma rolli mängis seal ka tugev tuul, mis teda natuke närviliseks tegi. Ei tule meil välja ka ilusad üleminekud, ausalt öeldes pole ka neile väga tähelepanu pööranud, kuna niisamagi oli suht sitt..
Eile oli ta hirmus puhevil alguses, traavis püüdsin teda hästi palju säärega mõjutada, et oleks eest mõnus ja tagant ja igaltpoolt, kohati oli isegi hea, eest siiski ebastabiilne, viskas tihtipeale pead üles. Sain eriti hästi aru, kuidas ta mõjub säärele. Kohe kui ma töötan rohkem säärega, töötab ka tema paremini. Käed peavad olema hästi rahulikud, see ajab teda muidu veel rohkem kangemaks ja närvilisemaks. Mul on tunne, et ma ei jaksa teda lihtsalt nii palju säärega mõjutada, kui tegelikult vaja oleks.. Igatahes pean sellele rohkem tähelepanu pöörama ja tegutsema selle kallal.
No comments:
Post a Comment