Selline on meie jalavahetus vasakust paremasse :D

Nii palju on vahepeal juhtunud. 19-21 olid Aive Mihkelsoni trennid Kõljalas. 2 trenni päevas + teooria. Õppisime palju juurde. Ma pean palju vaeva nägema, et tema tagumist otsa natukenegi tööle saada. Lõpuks kui väga tugeva säärega sõitsin edasi ühtlase kontaktiga, juba natukene hakkas tõstma tagumisi ja pikendama. Põhiliselt tegime ratsastust. Viimasel päeval hüppasime parkuuri. Ma suutsin teda suurde okserisse ninapidi sisse sõita. Panime väiksemaks ja tulime veel paar korda. Nii halb tunne oli. Pean hakkama uuesti madalamaid natuke aega sõitma, et nii endale, kui temale kindlust juurde saada ja korralikult sõitma õppida. Ma ei ole teda siiamaani niiöelda "vedrusse" sõitnud, et ta korralikult igast kohast välja hüppaks ja nagu Aive ütles, et minul ei ole eriti võimalik ka takistusele õigesse kohta sõita, kui hobune tagant tõukama ei hakka. Ühesõnaga raske töö.
Neljapäeval pidime Jaagupiga Jaanishowle minema. Helistasin, et minu poolt jääb küll ära, kuna me tõrgume, pole mõtet lolli mängima minna. Jaagup ütles, et ei kindlasti peab minema. Ta oli nii suurt vaeva näinud, et ennast päev hiljem registreerida, et sõida endise stardimaksuga. Okei, siis mõtlesin, et ta võiks ise ju siis sõita. Läksime kolmapäeval Vandaaliga tema juurde, hüppas natuke. Midagi ei kõhklenud ka, väga ilus oli.
Esimene sõit oli 115. Ei olnud kõrge rada õnneks. Soojendusel 1 kord tõrkus okserit. Sõidus tuli üks lattaed maha, kuhu ta liiga alla sõitis, muidu oli täiesti okei, vahtinud oli takistusi küll. Tõusvat 125 pidin ma ise minema plaanide kohaselt. Sattusin üsna paanikasse, kui nägin, kui suureks rada tõsteti. Just nagu minule mõeldes oli sees pikk sirge koos suure okseriga lõpus. Ok, soojendama. Täiesti normaalne oli isegi, korra lattaeda tõrkusime, lasin eest lahti jälle. Paar korda läksime okserit, kui ta hakkas ka seda tõrkuma. Ma arvan, et paljuski oli asi ka minu närvides- ma lihtsalt ei suutnud teda ühtlaselt lõpuni sõita. Jätsin ta üsna omapead ja liiga kiirustasin takistusele. Ütlesin Jaagupile, et minul pole mõtet minna, et mine ise. Jooksis ruttu kohtunike juurde ja siis selga. Hüppas mõned okserid veel, ei tõrkunud. Siis starti. Esimene takistus jälle okser. Tõrge. Ei sõitnud õigesse kohta. Veel tulid 2 lattaeda alla. See ilmatu okser sirge pealt, mida ma kartsin, oli absoluutselt probleemitu. Korralikud stardimaksud olid ja raha tagasi me ka ei võitnud, suht tore. 100 euri jälle läinud.
Nii, reedel oli Kõljalas Saarte Karika etapp. Otsustasin sõita 110-et. Soojendusel oli kõik okei, kuni käskisin panna okseri alla ühe valge kolli. Nii katsetamise mõttes. Ja 2 korda istusime jälle sinna ette maha. Sõit oli ikka väga p...es. No totaalselt vahtis kõike ja tuli 2 tõrget. Again ma tundsin, et asi oli ka minus. Ja Gerle pärast ütleski, et viskasin ratsme ära enne takistust. Ta on julmalt hakanud ära kasutama seda tõrkumise varianti- miks ta peakski minema, kui saab ka teisiti ju. Pärast proovisin uuesti sama rada läbi sõita, kui võistlused läbi olid- puhas.

Missul on jalad tunduvalt paremad- isegi jookseb. Vandaali suurest praost, mis tal kabjas on juba üle aasta olnud, olen nüüd peaaegu lahti saanud. Rasvatan kapju regulaarselt.

Esialgu suveperioodiks olen kolinud hobused Kõljalga üle ja ma tunnen, et see oli antud hetkel väga õige otsus.

masendaav

(pildid on Kertu ja Laura tehtud)

Hommikul kell 5 äratus ja tallipoole minek. 8:30 praamile. Edasi, gps juhatas meid mingit eriliselt toredat teed mööda, kus oli ca 30km mõnusalt tolmavat kruusateed. Samas kell aina liikus ja aina rohkem närvi ma läksin, et ei jõuagi õigeks ajaks kohale. Siiski 10 min. enne Gita starti olime kohal, kohe rada vaatama. Polnud õnneks pikk- 9 takistust ja ümberhüpetele. Läksin kohtunikuga rääkima, et Gitat viimaseks panna(enne oli 12). Esimene reaktsioon, mis mind ootamatult tabas- EI- ma ei teinud nagu välja ja rääkisin edasi, et tulime Saaremaalt ja jõudsime nii hilja kohale jne. Siis - olgu, aga kui ümberhüpetele saab, siis stardib ikka omal kohal. Ok, see korras vähemalt. Enda sõitu ma pidin muidugi ootama mingisugune 5 tundi. Palavus oli lihtsalt tappev. Õnneks just minu sõitude ajal oli päike pilve taha läinud ja oli tuuline. Lõpuks soojendama läksin, palusin Andrest, et vaataks mind. Nagu nii head soojendust pole mul mitte kunagi varem olnu. Kõik klappis julmalt hästi, ise ainult kätega hakkasin korra vehkima ja kehaga viltu vajuma. Siis sõit. Juba esimene läks alla. Liiga vähe sõitsin edasi. Algas jälle olukord, kus ma sõidu ajal lülitan enda ajutegevuse puhkerežiimile. Teise ja kolmanda vahele üks fulee rohkem. Neljas kena koll okser, mida ta otsustas tõrkuda, no jess tõesti. Eriline masekas tuli peale juba. Teist korda üle, jälle vahesse 1 fulee rohkem. Ma ei mäleta, mis vahepeale jäi, aga viimane või eelviimane oli kahe fuleega süsteem, mille esimesele tahtsin mina kaugelt(ilmselgelt ulmeliselt kaugele)tõugata, tema lähedalt ja siis juhtus selline vahepealne kombinatsioon. Ehk siis mina vajusin ette ja mõnusalt takistusse sisse koos ülemise latiga. Seega ma okserit järgi ei läinud, mistõttu oli välja tõrkumine. Ma päris vähe ei vihka ju ennast.
Ok, teine sõit. Soojendus ei olnud nii hea, kui enne. Okserid läksid kõik jube kaugelt, aga mis seal ikka. Esimene lattaed- mitte parimasse kohta, aga üle. Teine okser- jälle tahtsin ma liiiga kaugelt lendu tõusta, ilmselt ootasin järge soojendusel toimunule, aga hobune otsustas, et seekord jääb ära. Nii me sinna sisse libisesime. Teine katse. Lihtsalt ajas silmad punni ja mõtles, et no nii hirmsast asjast ma küll üle ei lähe ja jälle tõrkusime välja. Super. (Totaalne blokk tuli peale, et kogu asi hoopis katki jätta, aga praeguseks on see õnneks juba natuke lahtunud)
Just siis hakkas äikesevihma sadama. Tegime kähku, hobused ja asjad peale ja panime ajama. Poole tee peal huvi pärast palusin järgmist praami aega uurida ja tuli välja, et jõudsime päris täpselt viimasele praamile. No võib-olla oli see siis tõesti vajalik, et me nii ruttu lõpetasime.

Koju jõudes oli Missu üsna paanikas. Järgmine päev tuli välja, et just sealt oli ulme keeristorm üle käinud ja mitu puud pikali lükanud. Vaesekene, pidi seal üksi aias olema. Talli juurest on ka torm kaks suurt puud keskelt pooleks löönud. Päris jube pilt.

Ja ma pean mainima, et Gitaga on võimatu võistlustel käia, sest sa lihtsalt hirnud pooleks ennast tee peal.

well, eile oli hüppetrenn meil Kõljalas Kristiine ja Gerle valvsa pilgu all. Kertu tuli ka Padingtoniga, nemad tegid pigem ratsastust. Jubedalt palav oli, pikalt sooja ei teinud. Krisse mõtles raja välja, 9 takistust, alguses oli meeter, Gita soovil alguses natuke madalamat sõita, meie seda ei tulnud. Siis tõsteti 110-120. Soojendushüpped olid meil üsna head. Tulin sama rada. Palju oli oksereid ja kolmene süsteem ka sees - okser, 2 fuleed, lattaed, üks fulee, lattaed. Siis veel üsna järsk kurv kahe okseriga, kuhu ilmselt parimal juhul, kui esimesele okserile hästi pihta saad, siis 3 fuleed edasi mahub ideaalselt. Ühel korral jäin esimesele veidi alla ja teine tuli ulme kaugelt suure lennuga. : D Mõnele okserile sõitsin liiga alla, nagu Gerle ütles rea esimese kohta, et vaatasin, et ei klapi ja sõitsin kohe palju edasi, mis oli vale, vähemalt korra sõitsin tõusvale samamoodi peale. Pabistan natuke üle. Kui see 2 okseriga kurv oli juba niigi suht kreisi, siis mul tõsteti takistusi pärast veel ja rada oli natuke teine. Ehk siis 130 peale. Mõtlesin, et nüüd hakkab küll nalja saama. Aga väga ei saanudki. Rea esimesele suutsin jällegi suht tobedasse kohta sõita, aga kohe maandudes sõitsin palju edasi ja tuli välja. See kurv läks esialgu metsa, esimene liiga alla, tegi vahele ühe fulee rohkem kui oleks pidanud. Tulin teist korda veel, oli parem, aga teise tõmbas alla. Hästi peenikesed latid olid ka samas. Siis tulin lõppu ühe üksiku okseri veel, see õnnestus. Vähemalt olen ma hakanud hüppe ajal säärt rohkem peal hoidma. Kohe, kui selle ära unustan, hakkavad latid alla tulema.
Igatahes sain sellest korrast palju julgust juurde homseks Särevere võistluseks.

Eile käisime hüppamas Jaagupi juures. Ma ei suutnud teda isegi tillukesele lattaiale soojendusel õigesse kohta sõita, masendav. Üldse ta oli kuidagi uimane seekord. Äkki sellest, et üsna palav ilm oli. Siis tulime neljast ristidega penerolli, kummalgi pool abilatid. Pani ristid suht suureks ja käskis tulla nii, et sõidan takistuste peal säärega edasi, aga ratsme annan pm käest ära. Sellega peaks ta õppima rohkem ise hakkama saama ja õlgadest tõstma ennast. Nagunii parkuuri ajal juhtub mõni selline hüpe, kus sa oled sunnitud ratsme lahti andma ja üldjuhul kipuvad hobused siis alla tõmbama latti. Mõnusalt põrkas küll igatahes. Siis tulime okserit üksikuna ja hiljem rida 4 okseriga, kõik vahed 1 fulee. Päris suured vahed olid meie jaoks, pidin hästi palju enne teda edasi sõitma ja vahepeal samuti. Tegime samamoodi, et andsin hüpete ajal ratsme lahti. Oli kohe tuntav kolin üle lattide. Hiljem ei ehmunud sellest enam väga ja tuli ilusasti. : )

Ma täiesti meeleheitlikult tahan juba oma kohta saada, kus hobuseid hoida.
Lihtsalt nii siiber on juba sellest teiste kaelas elamisest.