well, eile oli hüppetrenn meil Kõljalas Kristiine ja Gerle valvsa pilgu all. Kertu tuli ka Padingtoniga, nemad tegid pigem ratsastust. Jubedalt palav oli, pikalt sooja ei teinud. Krisse mõtles raja välja, 9 takistust, alguses oli meeter, Gita soovil alguses natuke madalamat sõita, meie seda ei tulnud. Siis tõsteti 110-120. Soojendushüpped olid meil üsna head. Tulin sama rada. Palju oli oksereid ja kolmene süsteem ka sees - okser, 2 fuleed, lattaed, üks fulee, lattaed. Siis veel üsna järsk kurv kahe okseriga, kuhu ilmselt parimal juhul, kui esimesele okserile hästi pihta saad, siis 3 fuleed edasi mahub ideaalselt. Ühel korral jäin esimesele veidi alla ja teine tuli ulme kaugelt suure lennuga. : D Mõnele okserile sõitsin liiga alla, nagu Gerle ütles rea esimese kohta, et vaatasin, et ei klapi ja sõitsin kohe palju edasi, mis oli vale, vähemalt korra sõitsin tõusvale samamoodi peale. Pabistan natuke üle. Kui see 2 okseriga kurv oli juba niigi suht kreisi, siis mul tõsteti takistusi pärast veel ja rada oli natuke teine. Ehk siis 130 peale. Mõtlesin, et nüüd hakkab küll nalja saama. Aga väga ei saanudki. Rea esimesele suutsin jällegi suht tobedasse kohta sõita, aga kohe maandudes sõitsin palju edasi ja tuli välja. See kurv läks esialgu metsa, esimene liiga alla, tegi vahele ühe fulee rohkem kui oleks pidanud. Tulin teist korda veel, oli parem, aga teise tõmbas alla. Hästi peenikesed latid olid ka samas. Siis tulin lõppu ühe üksiku okseri veel, see õnnestus. Vähemalt olen ma hakanud hüppe ajal säärt rohkem peal hoidma. Kohe, kui selle ära unustan, hakkavad latid alla tulema.
Igatahes sain sellest korrast palju julgust juurde homseks Särevere võistluseks.
No comments:
Post a Comment