Sunday, June 12, 2011

masendaav






(pildid on Kertu ja Laura tehtud)

Hommikul kell 5 äratus ja tallipoole minek. 8:30 praamile. Edasi, gps juhatas meid mingit eriliselt toredat teed mööda, kus oli ca 30km mõnusalt tolmavat kruusateed. Samas kell aina liikus ja aina rohkem närvi ma läksin, et ei jõuagi õigeks ajaks kohale. Siiski 10 min. enne Gita starti olime kohal, kohe rada vaatama. Polnud õnneks pikk- 9 takistust ja ümberhüpetele. Läksin kohtunikuga rääkima, et Gitat viimaseks panna(enne oli 12). Esimene reaktsioon, mis mind ootamatult tabas- EI- ma ei teinud nagu välja ja rääkisin edasi, et tulime Saaremaalt ja jõudsime nii hilja kohale jne. Siis - olgu, aga kui ümberhüpetele saab, siis stardib ikka omal kohal. Ok, see korras vähemalt. Enda sõitu ma pidin muidugi ootama mingisugune 5 tundi. Palavus oli lihtsalt tappev. Õnneks just minu sõitude ajal oli päike pilve taha läinud ja oli tuuline. Lõpuks soojendama läksin, palusin Andrest, et vaataks mind. Nagu nii head soojendust pole mul mitte kunagi varem olnu. Kõik klappis julmalt hästi, ise ainult kätega hakkasin korra vehkima ja kehaga viltu vajuma. Siis sõit. Juba esimene läks alla. Liiga vähe sõitsin edasi. Algas jälle olukord, kus ma sõidu ajal lülitan enda ajutegevuse puhkerežiimile. Teise ja kolmanda vahele üks fulee rohkem. Neljas kena koll okser, mida ta otsustas tõrkuda, no jess tõesti. Eriline masekas tuli peale juba. Teist korda üle, jälle vahesse 1 fulee rohkem. Ma ei mäleta, mis vahepeale jäi, aga viimane või eelviimane oli kahe fuleega süsteem, mille esimesele tahtsin mina kaugelt(ilmselgelt ulmeliselt kaugele)tõugata, tema lähedalt ja siis juhtus selline vahepealne kombinatsioon. Ehk siis mina vajusin ette ja mõnusalt takistusse sisse koos ülemise latiga. Seega ma okserit järgi ei läinud, mistõttu oli välja tõrkumine. Ma päris vähe ei vihka ju ennast.
Ok, teine sõit. Soojendus ei olnud nii hea, kui enne. Okserid läksid kõik jube kaugelt, aga mis seal ikka. Esimene lattaed- mitte parimasse kohta, aga üle. Teine okser- jälle tahtsin ma liiiga kaugelt lendu tõusta, ilmselt ootasin järge soojendusel toimunule, aga hobune otsustas, et seekord jääb ära. Nii me sinna sisse libisesime. Teine katse. Lihtsalt ajas silmad punni ja mõtles, et no nii hirmsast asjast ma küll üle ei lähe ja jälle tõrkusime välja. Super. (Totaalne blokk tuli peale, et kogu asi hoopis katki jätta, aga praeguseks on see õnneks juba natuke lahtunud)
Just siis hakkas äikesevihma sadama. Tegime kähku, hobused ja asjad peale ja panime ajama. Poole tee peal huvi pärast palusin järgmist praami aega uurida ja tuli välja, et jõudsime päris täpselt viimasele praamile. No võib-olla oli see siis tõesti vajalik, et me nii ruttu lõpetasime.

Koju jõudes oli Missu üsna paanikas. Järgmine päev tuli välja, et just sealt oli ulme keeristorm üle käinud ja mitu puud pikali lükanud. Vaesekene, pidi seal üksi aias olema. Talli juurest on ka torm kaks suurt puud keskelt pooleks löönud. Päris jube pilt.

Ja ma pean mainima, et Gitaga on võimatu võistlustel käia, sest sa lihtsalt hirnud pooleks ennast tee peal.

No comments:

Post a Comment