Kreisi

Läksin täna Vantsiga sõitma. Finally üle 3 nädala. Kohe alguses oli vääga imelik seal seljas olla. Läksime välja karjamaale. Poole tee peal hakkas ta jälle nalja tegema, tõusis püsti ja enam edasi ei lähe, siis pani pea alla ja galopis talli poole ajama. Natuke kõhe oli küll. Siis läksime ringiga. Kui traavi tegema hakkasin, oli tunne veel imelikum. Nagu täitsa suure hobusega sõidaks ja oii kuidas ta lendas. Nii suurelt jooksis, pole enne sellist asja olnud. Kogu aeg läks ise edasi, pole kordagi teda trenni jooksul pidanud säärega teda sel eesmärgil sorkima. Galopp oli ka nii mõnus. :) Palju ei teinud, 10 min traavi ja 5 galoppi, muidu äkki homme lihased valutavad võimiskit. Pärast seda oli Missuga ikka päris masendusttekitav sõita. Viimased paar trenni on ta täiielik uimerdis olnud. No ta ei tee nagu aegluubis aga sammud on niii lühikesed ja kui ma talt suuremat traavi nõuan, siis ta hakkab pahandama ja tagumikuga vehkima. Nii vastik sellessuhtes, et ma ei taha temaga riidu minna ja ta peale vihastada, aga samas ma ei talu seda, kui ta ka niimoodi uimerdab. Tegin temaga sama lühikeselt. Tundsin, et asi seekord paremaks ei muutu ja vihma hakkas ka kallama again.

Kõik asjad on meil siis, kuni meil neid pole, ja me kaotame nad kohe, kui saame

Eile sain lõpuks jälle sõitma, peale viit päeva, mis jäid vahele nii ilma kui ka muude tegevuste tõttu. Peamiselt siiski ilma, kuna suht 24/7 sajab ja ka eile tegelikult sadas, kui sõitsin. Esimest korda ratsutasin prillidega, kuna minu pisikearmas kutsikakene sõi minu läätsed ära. Selline armsakene on ta jah. Ja vihmaga on ju eriti vahva prillidega sõita. See selleks, aga Missu oli üsna ok isegi. Parem külg on tal ikka kehvem. Tegime sääre eest astumisi nii traavis kui galopis. Galopis ma pole temaga varem teinud, alguses ta ei saanud kohe pihta, mida ma talt tahan, aga isegi natuke tuli välja hiljem. Läksime taha karjamaale, kuna plats on üpris märg. Vandaal oli ka meiega kaasas. Kui me äkki ta juurest ootamatult ära kadusime, hakkas hirnuma ja täie pasaga galopis otsima. Muidu lonkab, aga siis nagu polnud midagi aru saada. Eks ta on selline segane ka, et võib endale haiget teha, ta väga ei hooli, kui midagi pähe võtab. Ta sai nüüd ühe kuuri equipalazone'i ka. Tükk aega ei olnud paranemist näha, kui nüüd siis lõpuks, kui kuur läbi sai. Ausalt, see hobune on mulle päris mitu halli juuksekarva juba juurde tekitanud oma pideva haige/puruks/paistes/katki/lonkava olemisega.

Money can´t buy you a time machine.

Eelmine nädal läks ratsutamise kohalt natuke untsu- esmaspäeval tegin Vandaaliga, kes oli väga-väga hea, siis vahepeal polnud üldse aega ja pühapäeval sõitsin Missu lõpuks ära üle pika aja. Laupäeval olime tüdrikutega mandril ja õhtul sain teada, et Vandaal käib kolmel jalal. No jess tõesti. See hobune lihtsalt oskab. Mõtlesin, et kui esmaspäevaks paremaks ei lähe, helistan Tiidule. Aa ja asi on sellepärast imelik, et väliselt pole jalal mitte midagi viga- ei katki ega paistes. Nothing. Tänaseks on jalg tunduvalt parem juba, aga siiski hoiab seda.Väga veider igatahes. See nädal esmasp.-teisip tegin Missuga ja siiamaani on mingid pasad ilmad olnud ja homme lubab ka mingit tormi, aga äkki nv on helgem. :)

Pildid on telefoniga tehtud, seetõttu ei kannata eriti vaadata, aga midagi ikka.

Ma lihtsalt ei saa üle, kui heaaa Vandaal täna oli. Nagu super. Keskendusin jälle üleminekutele ja lõpuks olid need juba täiesti rahuldavad. Jooksis ise piisavalt suurelt ja mõnusalt ette alla. Ammu-ammu pole nii olnud. Võib-olla mängis selles rolli ka pikem stekk, mille kätte võtsin. Üldiselt selle käes hoidmine teeb teda energilisemaks. Traavihüppeid tegime ka, tulime lattaeda kuni meeter. Ette panin kavaletid, et samm klapiks. Muidu kipub 1-2 fuleed enne takistust galoppi tõusma. Pärast tulime galopis penerolli. Üsna kitsad vahed olid ja kuna ta hirmsasti hakkas kiirustama, siis põrkas mõnusalt. Nii, nagu ta täna penerollile peale sõitis(või mina sõitsin, ma ei teagi), peaks igale tõkkele sõitma. Hobusel on olemas impulss, ratsanik vaid reguleerib seljas ja laseb minna. Nii hea lihtsalt oli. Muidu veel see nädal tegin üle ilmatuma pika aja neile mõlemile P. süsteemiga kordet ka. Missu oli nii särtsu täis, ainult tegi rodeot :D Missuga tegime ka täna. Paremale on raske, tahab õlaga sisse vajuda ja ma ei suuda piisavalt sisemisele jalusele toetuda. Penerolli tulime ka. Mul polnud mõtet seda kõrgemaks pannagi, hirmus varuga hüppas ja hästi kiirustades. Millegipärast ta süsteemide ja penerollide vahel kogu aeg väga kiirustab. Aga hea oli. :)

Ma arvasin, et esimene trenn peale rautust V.-ga tuleb üsna pöörane, aga vastupidi - tüüp oli rahulikum, kui tavaliselt. Igav :D. Ükspäev proovisime hakamoore, eriti vahet ei olnudki, kui ainult viis kaela hästi ette ja alla. Üleeile käisin maastikul mõlemaga. Missu suutis traavis mind üsna närvi ajada- no lihtsalt hobune ei liigu. Tagasitulles, kui galoppi tõstsin, lõi kaks korda tagant üles ja pani sellise kihutamisega talli poole, et mul hakkas täitsa hirm seal seljas. No niimoodi ta pole kunagi kihutanud. Ausalt. Ma olen temaga isegi natuke hüpanud ka, hästi ekstaasi läheb kohe :D
Võtsin Krisselt viimati ühe koti subli ürtidega müsli, et vahelduseks natuke anda. Vandaalile hullult maitses see, Missule aga üldse mitte. Missule aga näiteks maitseb kapsas jälle, samas Vandaal seda väga isukalt ei söö. Sellised tibid siis.

Väga kiire on olnud. Vandaal kaotas nädal tagasi raua ja 2 nädalat tagasi hakkas see loksuma, mispeale ma loobusin temaga trennitamisest kartes, et raud alt kukub. Kasu sellest küll suuremat polnud, kihutas nagunii ringi nagu pöörane, üle kivide ja kändude. Üllataval kombel valutama hakkas tal kabi alles täna õhtul, mil just Reimo tuli. Samal ajal olen Missuga rohkem tööd teinud, käisime laupäeval Annikese trennis ka. Oeh, selle minekuga oli ka ikka paras jama. Kõigepealt ei tahtnud Missu peale minna. Ta pole kunagi niiviisi vastu hakanud. Lõpuks natuke hirmutades läks. Õnneks on ta nõrga närviga hobune. Siis aga ei läinud Triinul Kuvvat peale :D Lõpuks läksime tõime Raililt suurema treileri, kuna poiss viskas kogu aeg pea üles ja arvas, et minu treiler on tema jaoks veidi liiga väike. Teise treleriga ka jonnis, aga viimaks ikka läks. Siis oli trennini juba ainult kusagil poole tunni ringis jäänud. Jõudsime. Laenasin Krisselt kohe pika steki, teades, et ta nagunii hakkab alguses uimerdama, aga kohati traavis hoopis kiirustas liiga. Õigemini mina kiirustasin ja tema järgi. Probleemne on olnud tal asi külgedega- kipub sisse vajuma. Pidin sisemise käe korra kõrvale tooma ja tugevalt säärega suruma, samal ajal välimine ratse ei ole pingul. Aitas. Mul pidavat parem säär see laisem olema. Rohkem pean sisemist jalga pikaks sirutama ja jalusele toetama. A. arvas, et Missul on traavi natuke raske teha, ütles, et ma peaksin enne trenni 10-20 min sammu kõndima. Galopp oli tal seal minu suureks üllatuseks ülihea! Mõnusalt liikus, kohati küll suri välja, aga seda sai kiiresti parandada. Minu jaoks kõige uskumatum asi oli, et ma sain hobuse galopist sammu, ilma, et ma oleks ratsmete või jalgadega survet avaldanud. See oli tõesti vau tunne. :D

Tegelikult ei ole asjad üldsegi hetkel nii roosilised, aga siinkohal ei tahaks sellest hetkel rääkida.

Vandaal läheb iga trenniga tublimaks. Viimati tegin jälle palju üleminekuid. Lõpuks nii, et mõned fuleed galoppi ja siis sammu, väga hästi hakkas kuulama inimest ja ei visanud kordagi pead üles. Nii mõnus oli sõita! Üldse ma olen tähele pannud, et teen temaga viimasel ajal vaid ratsastust, noh maastkul käime ka muidugi. Aga nii palju motivatsiooni annab, kui sa näed et hobune hakkab üha enam toimima.
Laupäeval käis Roosi Missuga sõitmas. Seletasin, et tuleb kohe talle selgeks teha, et peab liikuma hoogsalt ja edasi. Jälle hakkas alguses iseloomu näitama ja vastu punnima, lõpuks jooksis juba väga ilusasti. Isegi galoppi tegid. Siiski on tal veel suur puudus edasipürgivusest. Tahtsin samal ajal Vandaaliga sõitma minna, aga ta oli enda jalale kuidagi viga teinud. Kui karjamaalt ära tõin, pole midagi viga olnud, aga poole tee peal järsku Missu ehmus millegi peale ja pani ajama, Vandaal järgi. Võib-olla venitas endal välja midagi. Väga õnnetu oli, sirutas haige jala ette ja näitas mulle seda, vaene laps. Järgmine päev oli tal see jalg alt paistes. Määrisin saviga, panin paberi ja pinde ümber. Kui ära võtsin, oli paistetus all. Vaatab, mis nägu ta täna on.

Eile käisime Vandaaliga krossirajal rallimas, julmalt vägev oli. Seal on sellised üsna järsud mäed, sealt galopis alla tuhisedes oli mõnusat adrenaliini tunda. Ta läks ise ka hästi ekstaasi, tahtis kihutada kogu aeg. Kurve me ainult väga hästi võtta ei suutnud, libisesime pidevalt välja. :D Igatahes mina olen seda meelt, et koos hobusega peab lõbus ka olema, mitte iga trenn vaid platsil nühkima, see annab palju juurde. Missuga sõitsin ka. Püüan temaga iga trenn hästi palju edasi ja sammu pikemaks sõita, kohati toimib juba täitsa enam-vähem, teinekord ei saa üldse aru, mida ma temast tahan, või siis teine asi, et ei taha aru saada ja hakkab mulle vastu jonnima. Selle võrdluseks kui ma täna Vandaali valmis panin, tuhises ta alguses galopis, hiljem pikas, ilusas traavis meist mööda, saba püsti. Vot kui ta nii trennis ka suudaks teha, oleks küll super. Ma natuke kardan, et äkki on sadulas asi.. aga samas minu silma järgi on see okei. Igatahes kui Ingrid peaks millalgi veel passitama tulema, tahaksin näidata. Kindluse mõttes.
Täna tegin kiire pooletunnise trenni, kuna kiirustasin tööle, aga hobune oli päris hea. Teen palju üleminekuid sammule, nii traavis kui galopis, et tagant töötama hakkaks, mida ta isegi veidikene juba teeb ! Ma olen Vandaali näitel nii head tõestust saanud sellele, et hobuse liikumine oleneb ratsanikust. Hobune on ikka praegu hoopis midagi muud, kui aasta tagasi. Galopist sammule üleminekul toob veel lõua ette, aga vähemalt ei viska pead üles. Traavis ta on juba üsna hea. :)

TIHS oli väga lahe, nagu alati. Vaatamata sellele, et meil olid päris pikad päevad- iga päev pidime kusagil 7:15 kohal olema ja tagasi korterisse jõudsime 10 ja 11 vahel ja oh neid dušijärjekordi siis :D Viis tüdrukut ühes korteris pole naljaasi. Kõige vägevam oli see, kui üks hommik Gita mingi hull äratus hakkab röökima, ajab kõik üles, aga tüüp ise magab rahus edasi, kuni telefon ise vait jäi. :D Oleks mul ka nii sügav uni noh. Tagasitulles sai ka väga palju naerda, kui kõik nii üleväsinud olid, et ei teadvustanud endale eriti, mida teevad :D
Igatahes on Vandaali jalg ilus nüüd, aga tänu uuele töökohale ei ole see nädal väga oma kallikestega midagi teha saanud. Kell 12 päeval pidin tööl olema, teisipäev-kolmapäev käisin enne tööd veel tallis ka tööl ja sain ükspäev linnas veel kiiruseületamise eest trahvi, nii tore. Selline kiire aeg on praegu. Aga kui pole raha, siis ei saa ka hobuseid pidada..
Aa, ja homme toon hobused Kõljalast Haamsesse jälle talvituma, ehk kevadel tagasi. :)

vigased

Asjad on praegu natuke kehvasti- Vandaal suutis ennast jälle mingi orgi otsa hõõruda ja jalas on järjekordne auk. Sai antibiootikumisüste, aga jalg on ikka ülevalt alla välja täiesti paistes. Seega jäi meil orienteerumisele minemata, kurb. Mina suutsin aga vikatit teritades oma sõrmest peaaegu ilma jääda, seega tunnen ka ennast üsna kasutuna hetkel. No vähemalt juhtusid need õnnetused korraga. Oleme positiivsed. Õnneks on aga Missul jalad praegu head. Enne sõrme lõikamist sõitsin temaga mitmed korrad ja ta on väga tubli. Isegi hakkas tema väikeses mandariiniajus tekkima mõte oma samme natuke venitada ja selle kallal me oleme tööd trennides teinud ka. Lõdvestas ja jooksis ka hästi. Vähemasti seljast tundus nii. :)
Ma loodan, et minu sõrm suudab natukenegi paraneda, et TIHS'il lillepotte tassida saan. :D

Aive trennid

Laura tehtud pildid

Sellel nädalavahetusel käis meil Aive trenni andmas. Laupäeval hüppasime natuke väikest rada, seotud vahedega, kõrgeks ei pannud, kusagil 110 ringis oli. Alguses ma ei saanud teda piisavalt tagant ratsme peale jooksma, seega esimene katse väga ei õnnestunud. Teist korda, oli parem, kuigi vahed jäid meil ikka suhtkoht ebamääraseks. Näiteks oli seitsmene vahe, kus pidi tagasi hoidma. Madalaid saime ilusasti tuldud, aga arvasin, et kõrgema peaks kuuega tulema, muidu ronime liiga alla, seega peale lattaeda sõitsin edasi, siis oli paar fuleed veel järgi, mul tekkis paanika, kuna kuuega siiski tulla ei oleks saanud ja seitse oleks samas paljuks jäänud. Okei, jäin ootama, kui hobune pani siiski kuuenda fulee järgi õhku lendu ja ma olin nagu jahukott seal seljas ja karjusin- minee pekki :D Mingid võõrad inimesed olid ka seal aia ääres just vaatasid. No eriti tore. See ei olnud muidugi ainus lend, mida ta mulle tegi, aga kõige hullem küll. Lõpuks sain ta ilusasti jooksma ja tulime üksikut okserit. Nii hästi paar fuleed enne läks ise peale, pidin ainult istuma. :)
Pühapäeval tegime pika soojenduse. Aive arvates on ka Vandaal paremini jooksma hakanud, jumal tänatud, lõpuks. Tegime sääre eest astumisi. Põhiline viga minul on, et ma hakkan esimese asjana kätega toimetama, kõigepealt peab säärega tööd tegema ja siis kätega. Ja nt vasakule lükates, peab vasakule ratsmele press tekkima. Galopis tegime harjutust, et hobust tagant peale jooksma saada- paine väljapoole, siis jõuliselt edasi, paar fuleed paindega ja siis otseks. Paar korda tuli meil see päris välja isegi, hakkas tööle küll. Ja kui hobuse nii korralikult galoppi jooksma saab, võib hakata mõtlema koonduse peale. Minu probleem on ka selles, et ma pidin ise jube kange olema seljas ja tänu sellele, muutub ka hobuse allüür. Ja samamoodi ka pidev sääre surve on vale, vahepeal pean jalad lõdvestama ja laskma hobusel ise joosta.
Siis Aive pani meile penerolli üles ja traavihüppe. Peneroll oli alguses rist-rist, pärast rist-lattaed. Traavis tulime väikest okserit, kahe traavilatiga ees. Jah, alguses oli see okser väike, pärast tõstis tagumise lati meetrini, üsna kriipi oli tulla. Üksi poleks kindlasti nii julgenud. Hästi oli tunda, kuidas mingi 7m enne, hobune hakkas ise minema jälle, aga hüpped olid küll sellised, nagu esimest korda oleks seal seljas. Väga veider tunne :D
Gitaga plaanime laupäeval orienteeruma ka minna. :)

and in the end there's only love

Üsna segased olud on hetkel. Masendusttekitav on see, et ees on tulemas talv ja asi jääb suht seisma jälle. Ruilasse oleks tahtnud minna homme, aga pole kellegagi koos minna ja üksi on päris kulukas.. Pole mingit eesmärki(võistlust), mille nimel praegu pingutada, mis tekitab ka nördimust hetkel. Aga samas on hobune hea. Ma loodan, et ka mina olen palju parem, kui kevadel. Kui varem traaviosa trennis oli minu jaoks mitte kuigi meeldiv, siis praegu on see täiesti nauditav. Hobune liigub absoluutselt teistmoodi, kui varem. Ta on edasipürgiv, mis on põhiline. Tänu Gerlele on meil muutunud ka üleminekud palju paremaks. Tööd on muidugi veel kuhjaga, aga kui on keegi, kes kõrvalt vaatab ja nõu annab, on see väga-väga suureks abiks.

Annikese trennid

Meil käis jälle Annike külas. :) Esimene trenn ta oli nii üllatunud, et ma sõidan hooopis teistmoodi, kui kuu tagasi, mil ta esimest korda käis. Ma arvan, et suurt rolli mängis selles ka see auk, mis jalas oli. Ma ei julgenud hobuselt midagi nõuda. Traavis ma sain ta liikumise päris heaks juba, ainult minu parem käsi käib hoopis oma rada. Keerab randmest ennast sissepoole ja kaardu. Ise kipun kergendades liikumisest maha jääma. Tegime üleminekuid nii, et vaatasime ise taevasse. Selle mõttega, et ma ise enne hobust minema ei hakkaks. Õppisime hobust tagasi võtma nii, et kätega midagi ei vusserda ja isegi hästi tuli välja. :) Galopis pani ta mul jaluse päris pikaks ja käskis puusad ja kõhu rohkem ette viia ja jalad hästi enda alla, nii hea oli sõita :) Ühesõnaga saime jälle palju targemaks ja ülds eväga vahvad olid need kaks päeva vaatamata sellele, et olin ka hommikuses tallitoimkonnas ja pääris väsinud praeguseks.
Missul kallikesel on ka jalad juba väga head. Laura käis temaga ka trennides ja teeb ilusasti galoppi ka juba :)

TS Karikasarja Finaal

Jubee vastik oli hommikul nii vara ärgata.. Kuna ajakava pandi netti alles pool 11 õhtul üles, siis tekkis meil väike segadus, mistõttu Laura ärkas minu kõne peale, et ma olen kohe tema juures :D Jäime veidi hilja peale oma asjadega, aga tallis läks kiiresti ja jõudsime õigeks ajaks praamile. Ühe pisikese traavlitüdruku võtsime ka kaasa- müüdi mandrile. Paarkümmend km saime Virtsust sõita, kui järsku käis pauk ja treilerikumm oli puruks. Millega terava otsa olime sõitnud, mõnus auk oli sees. Korra tekkis kerge närv sisse, olime suht metsavahel, kus maju ka polnud. Siis Merra ütles, et ta on näinud, kuidas vahetatakse, et proovime. Polnudki midagi keerulist. Laura muudkui väntas treikut üles ja Merra kruttis uut alla- saigi korda. Kohale jõudsime normaalsel ajal. Esimene rada tundus päris normaalne. Olin seitsmes. Kuna mitu võistlejat oli vahelt ära jäänud, hüüti minu nimi ootamatult kiiresti, seega olin teinud ainult 5 hüpet, aga mis seal ikka. Sõitu kahjuks filmida ei saanud, mälukaart unus koju (loll Liina), aga teised arvasid, et oli ilus. Korra panin küll suht pange, aga muidu oli hobune hea. Tegi okseritel hulle lende paar korda jälle. Kahte takistust jäi hullult vahtima, aga kannuse abiga surusin ikka üle. Nagu väikesel hobusel ikka, jäi meile üks vahe natuke suureks, kus teised tulid normaalse viiega me uhasime nii palju kui torust tuleb ja tulime ka ilusasti viiega ära. Siiski kiirusparkuur ka. Kuigi sõidu ajal ma millegipärast ei mõelnud, et sõit kiirusele on. Võib-olla sellepärast, et enne mind pole keegi kiiret aega ette sõitnud. Ühesõnaga lõpuks jäime viiendaks aja poolest. Paul võitis. Nagu alati, eks. Aajaa, vahepeal, enne kui soojendusele läksin, tuli hulllu padukat ja mul oli 0 vihmariiet kaasas ja hobuseteki jätsin ka loomulikult maha. Tuulepea nagu ma olen. Päris külm ilm oli üldse seekord. Saaremaal oli päike paistnud ja väga palav olnud hoopiski. Siis teine sõit, samuti kiirusele. Rada oli päris lakke pandud ja keeruline ka, palju kohti, kust lõigata. Esimene oli reklaamlapakaga okser, mida ta juba eelmine kord vahtis. Seekord paistis sinna veel päike peale ja oli üsna `rahvasse´ hüpatav. Seal ta hüppas kõrvale ikka mitu-mitu fuleed enne, kui ma oleks osanud kartagi. Hakkas jälle oma lolli mängima seal, teise katsega ilusasti üle. Kolmandale läks meeletu kihutamisega. Ma lihtsalt ei suutnud teda tagasi hoida. Õnneks tuli paar fuleed enne takistust meelde säär ka peale panna. Neljas oli okser, mida sai minna ka suurema kaarega, aga viimase hetke taju ajel ma ei tea miks, ma keerasin ta varem ära, ei sõitnud kurvi korralikult läbi ja enne takistust ma kaotasin oma otsustusvõime täielikult, ehk siis tõrkusime.
Aga pole hullu, esimene sõit oli vähemalt hea :)

: )

(Laura pildid)

Täna sain üle pika aja hobustele kastitäie porgandeid viia. Eriti hea isuga sõid ka neid. :) Tõin Vandaali karjamaalt sisse, andsin talle leiba ja porksi ja läksime sõitma. Plaanisin võimelda täna, panin kolmese penerolli valmis enne. Kõigepealt tegin poolistakus traavi natuke aega(Annike käskis meil teha poolistakut 10min päevas, et saada ilus hüppeistak ja tugevdada selga. Ma teen nt 5 alguses ja 5 lõpus), siis panin ta korralikult liikuma ja pikendama. Niii tublisti pikendab juba, tundub, nagu talle endale ka meeldiks see, läheb hästi elevile kohe :D Siis galopp. Oli täitsa ok. Alguses tulime vähe madalamat penerolli, hiljem panin kõrgemaks, et rohkem ennast õlast tõstaks, ise lasin eest ratsme vabaks. Tublisti pingutas. Lõpus tulime veel üksikut takistust traavis, et taguotsa jällegi natuke treenida. Mõnus trenn oli. :)
Missu tundus hiljem sisse tuues päris reibas, seega mõtlesin proovida temaga natuke teha midagi. Panin nööri kaela ja läksin platsile. Traavis ei tundunud mingit käiguvahet, ilusasti liikus edasi. Vaatamata sellele, et ainult nöör ümber kaela oli, keeras, peatus ja taandas ülihästi. Supertubli oli. :)

SMV

(Laura pildid, v.a. esimene)

Põhimõtteliselt pärjati meid laupäeval Saaremaa meistriteks Vandaaliga :D Tegelikult oli üsna jama, et me ainult kolmekesi võistlesimegi- koos Gita ja Martinaga. No mis seal ikka. Hommikul läksin juba kaheksast talli, tegin toimetused ära, viisin Deviluxi linna, siis tagasi Vandaali ja Gremi transportima. Kohale jõudnud, krihvid alla. Meil oli aega, seega saime madalaid sõite vaadata. Sain Roosi peale karjuda :D
Soojendus oli mõnus, ilusasti toimis, väga hea oli sõita. Kusjuures ilmaga meil väga vedas, isegi liiga palav oli, seega palju ei hüpanud ka. Rada ise järgmine: lattaed- tagasipööre, okser-tagasipööre kolmene süsteem- lattaed 7.3m lattaed 10.5m okser-tagasipööre kaare peal 3 takistust- lattaed aia ääres- keskel okser-teise aia ääres lattaed(see tuli mul esimeses voorus maha, samm ei klappinud ja tekkis ratsaniku ja hobuse vahel arusaamatus), siis tagasipööre ja lattaed, jälle tagasi ja aia ääres okser ja kaarega viimane lattaed. Ega ma ausalt öeldes eriti sõidust ei mäleta, nagu ikka, aga hobune oli hea. Mul läks ainukesena nii õnnelikult- Gita tõrkus neljandal takistusel välja ja Martina lõpetas 20kp-ga. Mõnda takistust tõsteti ja teine voor. See vahe, kus lattaia maha tõmbasin, sõitsin rohkem edasi ja klappis. Tuli puhas sõit. I kohale oli välja pandud 100 euri, ilus punane tekk ja kotitäis Subli sööta. Kõik need asjad läksid just asja ette. :D
Pühapäeval tegin talle Pessoa kordet, eile käisime maastikul ja täna puhkas. Homme võtame jälle tõsisema trenni ette.
Ja edasi plaanime minna 10. Säreverre.

Missul nagu vahepeal olid jalad paremad, aga siis järsku lonkas 2 päeva ühte tagumist jalga. Paistetust, ega haava kusagil pole. Kolmandal päeval aga oli see juba jõudnud paiste minna. Määrisin saviga kokku ja panin paberi ja pinde ümber. Läks alla. Eks näis, mis ta homme teeb, loodan kõige paremat. :)

Reinu Kapp ?

(Laura pildid)

Olin täna tallitoimkonnas. Ehk siis kaheksa paiku talli, hobustele süüa natuke, õue lasta, boksid teha ja lõpuks õhtused heinad/ söödad ette. Lõpetasin suht vara, kusagil 11 ajal. Kuna öö läbi oli kallanud, otsustasin mitte Reinusse võistlema minna. Nagunii olin registreerinud ennast esialgselt ainult 115 parkuuri, mis jäi ka ära, kuna me Gitaga olime ainukesed sõitjad : / Väga masendusttekitav, et Saaremaal niiii vähe võistlejaid on. Nonii, igatahes Krisse ütles eile, et tule 110 ikka. Seal on plats üsna alati väga vajuv ja mudane olnud, mistõttu leidsin paremaks seekord tõesti vahele jätta. Pidime koos Gitaga minema, tal asjad pakitud ja värki, aga otsustas siis ka mitte minna. Äkki hakkab veel tõrkuma ja pole elutähtis võistlus ka. Läksime Gita ja Lauraga lihtsalt vaatama. Jõudsime täpselt 90 soojenduseks. Aitasin Kertut natuke. 90 sõidetud 4kp-ga, julgustasin teda ikka 110 ka minema. Läks : ). Vaatasime rada kõik koos ja soojendus ja sõit. Polnud väga hullu esimese 110 kohta. Said teise koha. Ainult 3 võistlejat oli.. jälle. : / Igatahes siis Triin mõtles ka pärast seda rada proovida Kuvvatiga. Arvas, et võistlussituatsioonis ei taha, et ei oska : D Ah, mida iganes. Vaatasime teda Gitaga. Viimased soojendushüpped tulid mõnusad, kui hobusele rohkem impulssi sisse süstida. Siis rada. No mida. 99% hüpetest olid nagu pääris kaugelt ja hobune totaalselt ise pikendas fuleed enne takistust. Pärast tuli välja, et ta ise ei vaadanud üldse takistust, ainult kaugele taha, et hobune ise valiks. :D No tehke järgi.
Läksime sõime seal veits( seal võistlustel on iga kord traditsionaalne laud kaetud) ja koju oma ponudega sõitma. Ega ei viitsinud küll eriti. Õnneks oli liivaplats üsna sõidetav. Panime sinna penerolli ja üksiku lattaia, mida tulime lõpus mõned korrad traavis. Võimlesime natuke ja panime penerolli okseriks. tulin seda paar korda sirge pealt ja siis paar korda väikesest pöördest viltu. Nii tubli oli : ) Nojah, ega see okser suur ka polnud, kusagil meetri ringis. Me isegi oleme traavipikenduse natuke selgemaks saanud, ainult et rütm meil ei taha säilida. Pärast vaatasin, et tal on tagumine ots ka veidi rohkem tööd tegema hakanud- päris higine oli sealt. Tobe auk jalas ei ole enam nii sügav, aga vastikult nõretav ikka.
Aga muidu oleme ikka liivaplatsil trennitanud, niii mõnus on seal sõita. Ei tahagi hüpata enam :D Ja neljapäeval käis meil Raili trenne andmas.

auk ja trennid

No tõesti, Annike tuli laupäev-pühapäev meile trenne andma ja me suutsime omale karjamaal just reedel mõnusalt sügava augu õlga saada. Alguses ei saanud midagi arugi, tõin ta karjamaalt sisse, helistasin Reimole, et küsida, millal meile jõuab. Poole jutu pealt nägin teiselpool mööda jalga jooksvat vereniret. Päris ära ehmatas küll. Hästi palju pesime seda, Krisse kohe helistas arstile ja tõi kapist palju rohtusid ja hakkas meid tohterdama. Õnneks ei ole see auk eriti liikuva koha peal, seega andis pärast temaga maastikul veel käia. Reimo hirmutas, et homseks on kindlasti pool jalga paistes.
Kui hommikul talli läksin, oli paistetus alla vajunud ja põlv oli ka suht jäme. Nii hull, kui ma kartsin, asi siiski polnud. Lasin teised kõik õue, jätsin ta sisse, et veel pesta ja rohtu peale panna. Nagu arvasin, läks ta boksis päris lolliks ära ja hakkas jubedal kombel tammuma. Okei, jalg siis väga valu õnneks ei põhjusta, lootsin, et pasitetus liikudes alla ka läheb. Päris nii, nagu tavaliselt me trenni teha ei saanud, kuna veidi ebamugav tal ikka oli. Sain käte asendi enam-vähem endal õigeks ja muud tarkust juurde. Harjutusi erilisi ei teinud, ei lubatud meil ainult mööda rada enam sõita. Mitte kunagi :D
Järgmine päev oli jalg veidi parem, aga samamoodi, ei pingutanud üle. Annike kiusas meid poolistakuga, mida peaksime igapäevaselt trennides kasutama, et hüppeistakut parandada. Sõitsime üle lattide ja õppisime hobust lihtsamini pöörama. Missuga proovisin ka sõita. Veidi ebamugavust tunneb traavitades, seega ei kiusanud teda sellega palju.
Olen pettunud, et ei saanud korralikult sõita. Tegelikult arvasin üldse nendest trennidest natuke rohkem juurde saada, aga mis seal ikka.

pildid

Laura tehtud : )

Nonii, üldiselt võib öelda, et ratsupäevad möödusid edukalt. Okei, oleks võinud siiski ka mingile auhinnalisele kohale saada, aga siiski. Reedel oli Saarte karika finaal, otsustasin seal mitte 115 sõita, kuna punkte mul nagunii suurt polnud ja kavatsesin hoida teda rohkem laupäevaks ja pühapäevaks. Laupäeval sõitsime 115 ja 125. Õnneks oli Aive ka kohal ja aitas meid väga palju soojendusel, Kätlin samuti. 115 parkuuri vaatamise ajal hakkas ulme padukat sadama, täiesti ligedad olime lõpuks. Läksime varju alla, siis tuli meelde et meil ju varustus ka väljas. Tulime kastiga autoga ja kõik asjad olid kastis ehk siis vihma käes. No tore küll. Hobused samuti. Õnneks jäi meie sõidu ajaks vihm järgi ja Laura tarktüdruk oli meie sadulad kähku autosse visanud, kui sadama hakkas. Kui hobuseid aiast tooma läksime, olid nad mõnusalt sopa sees püherdanud ja Vandaali patsidest polnud enam midagi järgi. Me panime nad aeda, kuna jõudsime võistlustele 2 tundi varem, kui oleks pidanud, sest Gita vaatas 110 algusaega valesti :D . Esimene sõit oli meil ilusasti puhas, suht normaalne aeg oli ka. Hobuse seljast tundus, et teise osa sõitsime parajalt kiiresti, aga pärast video pealt vaadates oli arenguruumi veel küll. Kokkuvõttes jäime seitmendaks. Viimane sõit algas alles 20:40 :D Esialgse plaani kohaselt oleks pidanud sel ajal juba vaikselt Ott esinema hakkama. Aga 125 oli ikka pääris kena suur rada ja häesti palju oli tagasipöördeid ja okserid olid toredad laiad. Üritasin selle peale mitte möelda, vaid lihtsalt sõita ja ta tagant liikuma saada. Juba esimesele sõitsin liiga alla, latt kukkus, kolmas takistus oli suur okser, mis oli üsna väikesest pöördest ja sealt suutsime kaasa võtta ka lausa ühe posti. Video pealt vaadates pärast väga hull lend igatahes. Ülejäänud oli puhas. Vähemalt sõitsime läbi ja ei olnud sellist kaheldavat hetke. Täna oli mul 110 ja 120. 110-nes ühes kuueses või seitsmeses vahes ei hoidnud teda piisavalt tagasi ja tagumine lattaed tuli alla. 120 oli ka päris suur rada võrreldes 110-nega. Okserite vahele oleks kaks hobust ära mahtunud :D Enamus takistusi läks päris kaugelt lendu, esimene alla jälle. Millegipärast ma sellest sõidust ei mäletanud pärast nagu mitte midagi aga uuesti vaadates tegi korralikud lennud kohati, kena oli vaadata. Eelviimane oli süsteem, okserile läksime liiga kaugelt, vahe oli veider ja teise takistuse latt tuli alla. See vähemalt oli siiamaani kõige õnnestunum sõit. Nii mugav oli, tundsin, et hobune ise läheb, endal oli tunduvalt lihtsam seal seljas olla.
Muidu võistlus üldse oli väga hästi korraldatud, iga parkuuri vahel oli showprogramm jne. Väga hea elamuse sai igatahes. Aa, ja reede õhtul proovisime Marise innustusel Popstariga sõita. Meid vaadati ka väga imelikult kogu aeg, et mingi kari tüdrukuid sõidab suure kastikaga võimidagi sellist vist. Pärast võistlustelt ära sõites ka kõik vahtisid imelikult, siis seal telkide juures mingi tädi jalutab konkreetselt meile auto ette, pole absoluutselt vaadanud. Roosi karjub- me oleme autoga ! Mispeale teised ümber naerma hakkasid, aga too tädi pole ikka reageerinud. Ikka leidub igasuguseid. Aga jah, väga vahva üritus oli taaskord. :)

Jess, Vandaal kaotas täna jälle raua ära ja Reimo on Lätis ja Jaagup ütles, et temal ei õnnestu seda enam sinna jala külge saada(armas kompkabi). Ja Missul on sellest öösel õues olemisest(nad olid siis teises koplis) jalad hellaks läinud..
Unustasin enne, et vahepeal käis Ingrid sadulaid vaatamas. Vandaali Lemetexil on padjad üsna ära vajunud, seljal trapetslihas on pinges tänu sellele. Sõidame nüüd lambanahast pehmendusega.

Reede õhtul hüppasime veel enne võistlusi. Varem pole lihtsalt võimalust olnud. Päris rahule võis jääda. Jälle vahtis sinise kilega lattaeda, surusin ta sealt jälle koha pealt üle, korra õnnestus mööda ka venida. Muidu isegi suuremad okserid pikema pealesõiduga suutsin õigesse kohta sõita. Kohati mitmel takistusel hakkas rabistama ja tõmbas latte maha. Ilmselt selle pärast, et stekiga natuke õla pihta andsin ja see ärritas teda.
Paikülas 115 cm oli suht korraliku kõrgusega rada. Hobune tundus toimivat. Esimene, teine lattaiad tulid ilusasti, kolmas lattaed tuli maha. ei tea miks, sõitsin normaalsesse kohta jne. Neljas oli süsteem, jälle mõlemad maha, näiliselt oli nagu kõik ok. Ülejäänud sõit oli jälle kõik korralik. Üsna lai tõusev oli ka eelviimaseks takistuseks. Tõrkuda ta pole üritanud mitte kordagi. Õnneks. Ise olin ka väga kindel seal seljas. Viimasel hüppetrennil ja sellel võistlusel on minu silmamõõt märgatava arengu teinud. Kordagi pole pange pannud. Vau.
Missuga sõidab vahetevahel ka Laura, halvemaks tal läinud vahepeal pole, väga palju paremaks samuti mitte. Lasin nad eile ööseks kahekesi koplisse. Olid õnnelikud. :)
Ükspäev käisime Leisi maantee ääres metsas sõitmas. Hullult ilus koht oli ja väga mõnus liivane pinnas. :)

Tänud Kerstile ilusate piltide eest :)

Missul on jalad üsna heaks jälle läinud, oleme paar korda sõitmas käinud. Galoppi veel siiski ei tee, kuna tõmbab ennast eest väga krampi. Muidu Vandaaliga oleme ka ikka trennitanud. Viimane hüppetrenn oli päris hea. Kuigi 2 korda ma suutsin teda maha istutada, ise jäin natuke kõhklema ja ta kohe tundis seda. Nimenlt oli süsteem kahe fuleega, tagumine lattaed, millele Krisse pani sinise kile peale. Vahe jäi meil esialgu veits kaugeks, kuna ei sõitnud esimesele õigesse kohta. Jäin ise seal seljas munema, et kas tuleb nüüd kolmega või mis, tema ajas silmad punni pähe ja keeras kõrvale. Eile tegime esimese maastikureisi Kõljalas koos Gita ja Elisega. Ilmselt lähen temaga 23 Jaagupi juurde ja ma niii ootan juba Hiiumaa võistlust. :)
Sõitsin viimane kord muidu Gerle hobustega ka veits. Aanaga traavitasin alguses natuke, ta ise sõitis Blancaga, siis poolepealt andis mulle ka proovida. No mine kanni, ma ei ole seal seljas suurt midagi teinudki, kui hobune nagu pikendas meeletult. Lihtsalt venitas ja viskas neid jalgu ma ei oskagi öelda kuhu, täiesti masendavalt hea tunne oli seal seljas olla. Sain oma elu esimesed korralikud peatused ka nii traavilt kui galopilt. Ma ei oskagi midagi öelda. Nii võimas tunne lihtsalt. Vandaaliga on arenguruum ikka meeletu.

midagi uut

Käisime Gitaga täna (või siis pigem eile juba) Veskimetsas võistlemas. Kui hommikul kell 6 kell helises, siis tuli küll julm masendus peale. Kas on ikka vaja sinna ronida. Pika sõidu peale mõeldes hakkas süda pahaks minema. Peale 12 natuke jõudsime sinna kohale. Saime treileri jaoks õnneks varjulise koha. Aajaa, ühtegi abilist meil ka kaasas polnud, jess nagu. Kersti tuli appi meile õnneks. :) Gita emme-issi hoidsid ka vahepeal. Esimene rada, 105 kaheosaline, 13 takistust. Julmalt pikk parkuur noh, eriti esimene osa oli ülipikkade vahedega, teises osas oli mõnusalt palju kohti, kust lõigata. Soojenduse tegin väga lühikese, piisavalt palav oli, et teda mitte ülekoormata ja madal sõit ka. Kõik oli ok, sõitsin hästi palju teda sääre ja ratsme vahele. Sõidu ajal kõik toimis väga hästi, hobune ise läks, ainult hoia tagasi, ühte okserit, mida ma juba ette arvasin, et ta vahib, jäigi veits nillima, andsin stekiga õla pihta, pani lennuga üle. Esimene osa puhas. Teises osas tegin kõik võimalikud pöörded, üks okser tuli maha. Tüüp pani 3 meetrit enne lendu ja ma jäin räigelt ratsme peale, mistõttu ta lati kaasa võttis. Kokkuvõttes kolmas aeg ja kuues koht. Võistlejaid oli üllatavalt palju, midagi 40-ga. Teine sõit oli ümberhüpetele, 11 takistust. Kena, loogiline rada. Soojenduse ajaks oli Aive ka võistlusi kogemata vaatama tulnud, meid nähes, tuli soojendust andma meile. Hobune jälle toimis väga hästi. Ka Aive ütles, et kui ma samamoodi jätkan, siis tuleb kõik hästi välja. Platsil oli ka väga hea. Seesama okser, mida ta eelmine kord vahtis, oli nüüd veelgi hirmutavam. Kaugelt ajas juba silmad punni ja hakkas jänesehüppeid tegema, lõpuks surusin ta peaaegu kohapealt sealt üle. Oi ma sain vihaseks. Üheksanda takistuse paiku suutsin ratsmed keskelt pandlast lahti saada ja otsad lehvisid mul tagumiku all, jäin vahtima, järsku oli ees lattaed, kuhu me venisime väga alla ja latt tuli maha. Viimasele sõitsin ka liiga alla. Pärast sain teada, et ümberhüpped olid kohe pärast parkuuri lõppu. Suht naljanumber oleks olnud, kui mul see latt alla poleks lendanud. Ümberhüppeid ma enne vaatama ei hakkagi tavaliselt, kui sõit puhas on.
Ma tunnen, et ma sõidan totaalselt teistmoodi, nagu varem. Nagu täiesti teistmoodi. Ja hobune lõpuks hüppab. Suur kummardus treeneritele.

Selline on meie jalavahetus vasakust paremasse :D

Nii palju on vahepeal juhtunud. 19-21 olid Aive Mihkelsoni trennid Kõljalas. 2 trenni päevas + teooria. Õppisime palju juurde. Ma pean palju vaeva nägema, et tema tagumist otsa natukenegi tööle saada. Lõpuks kui väga tugeva säärega sõitsin edasi ühtlase kontaktiga, juba natukene hakkas tõstma tagumisi ja pikendama. Põhiliselt tegime ratsastust. Viimasel päeval hüppasime parkuuri. Ma suutsin teda suurde okserisse ninapidi sisse sõita. Panime väiksemaks ja tulime veel paar korda. Nii halb tunne oli. Pean hakkama uuesti madalamaid natuke aega sõitma, et nii endale, kui temale kindlust juurde saada ja korralikult sõitma õppida. Ma ei ole teda siiamaani niiöelda "vedrusse" sõitnud, et ta korralikult igast kohast välja hüppaks ja nagu Aive ütles, et minul ei ole eriti võimalik ka takistusele õigesse kohta sõita, kui hobune tagant tõukama ei hakka. Ühesõnaga raske töö.
Neljapäeval pidime Jaagupiga Jaanishowle minema. Helistasin, et minu poolt jääb küll ära, kuna me tõrgume, pole mõtet lolli mängima minna. Jaagup ütles, et ei kindlasti peab minema. Ta oli nii suurt vaeva näinud, et ennast päev hiljem registreerida, et sõida endise stardimaksuga. Okei, siis mõtlesin, et ta võiks ise ju siis sõita. Läksime kolmapäeval Vandaaliga tema juurde, hüppas natuke. Midagi ei kõhklenud ka, väga ilus oli.
Esimene sõit oli 115. Ei olnud kõrge rada õnneks. Soojendusel 1 kord tõrkus okserit. Sõidus tuli üks lattaed maha, kuhu ta liiga alla sõitis, muidu oli täiesti okei, vahtinud oli takistusi küll. Tõusvat 125 pidin ma ise minema plaanide kohaselt. Sattusin üsna paanikasse, kui nägin, kui suureks rada tõsteti. Just nagu minule mõeldes oli sees pikk sirge koos suure okseriga lõpus. Ok, soojendama. Täiesti normaalne oli isegi, korra lattaeda tõrkusime, lasin eest lahti jälle. Paar korda läksime okserit, kui ta hakkas ka seda tõrkuma. Ma arvan, et paljuski oli asi ka minu närvides- ma lihtsalt ei suutnud teda ühtlaselt lõpuni sõita. Jätsin ta üsna omapead ja liiga kiirustasin takistusele. Ütlesin Jaagupile, et minul pole mõtet minna, et mine ise. Jooksis ruttu kohtunike juurde ja siis selga. Hüppas mõned okserid veel, ei tõrkunud. Siis starti. Esimene takistus jälle okser. Tõrge. Ei sõitnud õigesse kohta. Veel tulid 2 lattaeda alla. See ilmatu okser sirge pealt, mida ma kartsin, oli absoluutselt probleemitu. Korralikud stardimaksud olid ja raha tagasi me ka ei võitnud, suht tore. 100 euri jälle läinud.
Nii, reedel oli Kõljalas Saarte Karika etapp. Otsustasin sõita 110-et. Soojendusel oli kõik okei, kuni käskisin panna okseri alla ühe valge kolli. Nii katsetamise mõttes. Ja 2 korda istusime jälle sinna ette maha. Sõit oli ikka väga p...es. No totaalselt vahtis kõike ja tuli 2 tõrget. Again ma tundsin, et asi oli ka minus. Ja Gerle pärast ütleski, et viskasin ratsme ära enne takistust. Ta on julmalt hakanud ära kasutama seda tõrkumise varianti- miks ta peakski minema, kui saab ka teisiti ju. Pärast proovisin uuesti sama rada läbi sõita, kui võistlused läbi olid- puhas.

Missul on jalad tunduvalt paremad- isegi jookseb. Vandaali suurest praost, mis tal kabjas on juba üle aasta olnud, olen nüüd peaaegu lahti saanud. Rasvatan kapju regulaarselt.

Esialgu suveperioodiks olen kolinud hobused Kõljalga üle ja ma tunnen, et see oli antud hetkel väga õige otsus.

masendaav

(pildid on Kertu ja Laura tehtud)

Hommikul kell 5 äratus ja tallipoole minek. 8:30 praamile. Edasi, gps juhatas meid mingit eriliselt toredat teed mööda, kus oli ca 30km mõnusalt tolmavat kruusateed. Samas kell aina liikus ja aina rohkem närvi ma läksin, et ei jõuagi õigeks ajaks kohale. Siiski 10 min. enne Gita starti olime kohal, kohe rada vaatama. Polnud õnneks pikk- 9 takistust ja ümberhüpetele. Läksin kohtunikuga rääkima, et Gitat viimaseks panna(enne oli 12). Esimene reaktsioon, mis mind ootamatult tabas- EI- ma ei teinud nagu välja ja rääkisin edasi, et tulime Saaremaalt ja jõudsime nii hilja kohale jne. Siis - olgu, aga kui ümberhüpetele saab, siis stardib ikka omal kohal. Ok, see korras vähemalt. Enda sõitu ma pidin muidugi ootama mingisugune 5 tundi. Palavus oli lihtsalt tappev. Õnneks just minu sõitude ajal oli päike pilve taha läinud ja oli tuuline. Lõpuks soojendama läksin, palusin Andrest, et vaataks mind. Nagu nii head soojendust pole mul mitte kunagi varem olnu. Kõik klappis julmalt hästi, ise ainult kätega hakkasin korra vehkima ja kehaga viltu vajuma. Siis sõit. Juba esimene läks alla. Liiga vähe sõitsin edasi. Algas jälle olukord, kus ma sõidu ajal lülitan enda ajutegevuse puhkerežiimile. Teise ja kolmanda vahele üks fulee rohkem. Neljas kena koll okser, mida ta otsustas tõrkuda, no jess tõesti. Eriline masekas tuli peale juba. Teist korda üle, jälle vahesse 1 fulee rohkem. Ma ei mäleta, mis vahepeale jäi, aga viimane või eelviimane oli kahe fuleega süsteem, mille esimesele tahtsin mina kaugelt(ilmselgelt ulmeliselt kaugele)tõugata, tema lähedalt ja siis juhtus selline vahepealne kombinatsioon. Ehk siis mina vajusin ette ja mõnusalt takistusse sisse koos ülemise latiga. Seega ma okserit järgi ei läinud, mistõttu oli välja tõrkumine. Ma päris vähe ei vihka ju ennast.
Ok, teine sõit. Soojendus ei olnud nii hea, kui enne. Okserid läksid kõik jube kaugelt, aga mis seal ikka. Esimene lattaed- mitte parimasse kohta, aga üle. Teine okser- jälle tahtsin ma liiiga kaugelt lendu tõusta, ilmselt ootasin järge soojendusel toimunule, aga hobune otsustas, et seekord jääb ära. Nii me sinna sisse libisesime. Teine katse. Lihtsalt ajas silmad punni ja mõtles, et no nii hirmsast asjast ma küll üle ei lähe ja jälle tõrkusime välja. Super. (Totaalne blokk tuli peale, et kogu asi hoopis katki jätta, aga praeguseks on see õnneks juba natuke lahtunud)
Just siis hakkas äikesevihma sadama. Tegime kähku, hobused ja asjad peale ja panime ajama. Poole tee peal huvi pärast palusin järgmist praami aega uurida ja tuli välja, et jõudsime päris täpselt viimasele praamile. No võib-olla oli see siis tõesti vajalik, et me nii ruttu lõpetasime.

Koju jõudes oli Missu üsna paanikas. Järgmine päev tuli välja, et just sealt oli ulme keeristorm üle käinud ja mitu puud pikali lükanud. Vaesekene, pidi seal üksi aias olema. Talli juurest on ka torm kaks suurt puud keskelt pooleks löönud. Päris jube pilt.

Ja ma pean mainima, et Gitaga on võimatu võistlustel käia, sest sa lihtsalt hirnud pooleks ennast tee peal.

well, eile oli hüppetrenn meil Kõljalas Kristiine ja Gerle valvsa pilgu all. Kertu tuli ka Padingtoniga, nemad tegid pigem ratsastust. Jubedalt palav oli, pikalt sooja ei teinud. Krisse mõtles raja välja, 9 takistust, alguses oli meeter, Gita soovil alguses natuke madalamat sõita, meie seda ei tulnud. Siis tõsteti 110-120. Soojendushüpped olid meil üsna head. Tulin sama rada. Palju oli oksereid ja kolmene süsteem ka sees - okser, 2 fuleed, lattaed, üks fulee, lattaed. Siis veel üsna järsk kurv kahe okseriga, kuhu ilmselt parimal juhul, kui esimesele okserile hästi pihta saad, siis 3 fuleed edasi mahub ideaalselt. Ühel korral jäin esimesele veidi alla ja teine tuli ulme kaugelt suure lennuga. : D Mõnele okserile sõitsin liiga alla, nagu Gerle ütles rea esimese kohta, et vaatasin, et ei klapi ja sõitsin kohe palju edasi, mis oli vale, vähemalt korra sõitsin tõusvale samamoodi peale. Pabistan natuke üle. Kui see 2 okseriga kurv oli juba niigi suht kreisi, siis mul tõsteti takistusi pärast veel ja rada oli natuke teine. Ehk siis 130 peale. Mõtlesin, et nüüd hakkab küll nalja saama. Aga väga ei saanudki. Rea esimesele suutsin jällegi suht tobedasse kohta sõita, aga kohe maandudes sõitsin palju edasi ja tuli välja. See kurv läks esialgu metsa, esimene liiga alla, tegi vahele ühe fulee rohkem kui oleks pidanud. Tulin teist korda veel, oli parem, aga teise tõmbas alla. Hästi peenikesed latid olid ka samas. Siis tulin lõppu ühe üksiku okseri veel, see õnnestus. Vähemalt olen ma hakanud hüppe ajal säärt rohkem peal hoidma. Kohe, kui selle ära unustan, hakkavad latid alla tulema.
Igatahes sain sellest korrast palju julgust juurde homseks Särevere võistluseks.

Eile käisime hüppamas Jaagupi juures. Ma ei suutnud teda isegi tillukesele lattaiale soojendusel õigesse kohta sõita, masendav. Üldse ta oli kuidagi uimane seekord. Äkki sellest, et üsna palav ilm oli. Siis tulime neljast ristidega penerolli, kummalgi pool abilatid. Pani ristid suht suureks ja käskis tulla nii, et sõidan takistuste peal säärega edasi, aga ratsme annan pm käest ära. Sellega peaks ta õppima rohkem ise hakkama saama ja õlgadest tõstma ennast. Nagunii parkuuri ajal juhtub mõni selline hüpe, kus sa oled sunnitud ratsme lahti andma ja üldjuhul kipuvad hobused siis alla tõmbama latti. Mõnusalt põrkas küll igatahes. Siis tulime okserit üksikuna ja hiljem rida 4 okseriga, kõik vahed 1 fulee. Päris suured vahed olid meie jaoks, pidin hästi palju enne teda edasi sõitma ja vahepeal samuti. Tegime samamoodi, et andsin hüpete ajal ratsme lahti. Oli kohe tuntav kolin üle lattide. Hiljem ei ehmunud sellest enam väga ja tuli ilusasti. : )

Ma täiesti meeleheitlikult tahan juba oma kohta saada, kus hobuseid hoida.
Lihtsalt nii siiber on juba sellest teiste kaelas elamisest.

(Kertu pildid)

Kolmapäev oli üsna õnnestunud- kõigepealt püüdisin kolmveerand tundi Vandaali karjamaalt kinni(lasin ta karjaga kokku, et saaks natuke rohtu ka süüa). See oli siis tänu mulle selle eest, ja pärast trenni ajal hakkas vihma sadama. Praegune variant on selline, et hoian teda päeviti Missuga koos ja õhtuks niidan rohtu talle. Ma pean siiski õigeks hobusele värsket rohtu võimaldada nendel vähestel kuudel aastast, kui seda võimalust on. Nii vähe või palju kui võimalik.
Neljapäev tegime veits võimlemist- tulime neljast penerolli. Viimane oli lõpus kusagil 90 ringis ja oli tunda, et ta pingutas. Alguses ei mõelnud jälle enda sääre peale, seega kolistas lattidega hirmsasti, aga kohe kui suutsin seda peal hoida, oli palju parem.
Jube kiire on hetkel ja nii kurb ja imelik tunne on, et me ei ole veel selle aasta sees võistlema saanud..aga ma loodan, et sellel on vaid positiivseid tagajärgi.

Laupäev oli üsna kiire päev oli. Kell 11 jõudis Reimo meile ja kell 1 pidime juba Kõljalas Ebbe trennis olema. Jõudsime täpselt. Pragu, mis Vandaalil esimeses kabjas oli, enam ei ole, kuna ilmselt see oligi liiga pikaks kasvanud kabjast tingitud. Missul on ka nüüd kepsud poole lühemad : )

Ebbe oli meile mõnusa raja teinud, palju möödetud vahesid ja kolmene rida. Soojendusel lasin tal korra vähe alla sõita, samm vajus ära, ma peaksin teda just ka siis aktiivsena hoidma, kui teeb sellise lühema sammu enne takistust. Esimese hüppe tegin ka liiga rahulikult, tõmbas alla kohe. Rada oli mul kusagil 120 kanti, mulle ei tundunudki kuigi suur imekombel. Kolmene tõusev oli ka sees, minu lemmik. :D Esimese parkuuri alguses tegin kohe paar pange, näiteks sõitsin süsteemi esimesele rumalalt peale, läksime liiga alla, teist ei hüpanud. Õnneks edasi läks paremini. Teine parkuur oli veel mõnusam. Ma pidin kehaga hobust edasi sõitma ja kui tagasi hoian, siis ülakehaga natuke krampi minema. Kuigi Ebbe lohutas, et mul on üpris hea silmamõõt, lähen ma siiski enne takistust veits pabinasse, kui tegu pole möödetud vahega. Eriti enne süsteeme. Kui läheb veits kaugelt, on okei, aga kui me liiga alla ronime, siis väikese hobusega suurest süsteemist ilusasti välja tulla on vähe keeruline. Positiivne trenn igatahes.

Üleeile tegime ratsastust. Jälle palju üleminekuid, lõdvestasime, painutasime, jalavahetused galopis ja sääre eest astumine.

Mõtlesin nüüd, et olen viimase viie nädala jooksul saanud trenne viielt erinevalt treenerilt, mis on ülimalt super. : )

Mis vahepeal toimunud on..väga hüpata ma pole julgenud, kuna tal on üks kabi üsna korrast ära, raud natuke loksub ja pragu on sisse tekkinud. Ootame neljapäevaks Reimot. Aga muidu ükspäev sõitsin temaga päitsetega, kuna unustasin suulised koju :D Kartsin hullemat, aga tuli tagasi ülihästi, ka galopist sammule ei jäänud absoluutselt halvemini kui valjastega. Väikest rida hüppasime ka. Ja see trenn tuletas mulle veelgi meelde, et hobust tuleb keerata ka säärtega, pätsetest sikutamise peale ta väga tundlik pole, küll aga jalgade survele. Siis käisime maastikul, tegime ratsastustrenni, jalavahetused on juba suht edukad, galopp-samm üleminekud ka arenevad, eile tegin Pessoa-kordet- 10-15min traavi ja 2x 10 min galoppi.
Missul läheb nüüd jälle iga päevaga olemine paremaks, saaks vaid need kabjad ka lõigatud. Täna andsin porgandeid neile õues, Missu läks nii vihaseks, et ma Vandaalile ka andsin ja mitu korda läks lausa kallale Vandaalile, keeras tagumiku ja hakkas lahmima. Õnneks Vandaal oskab oodata seda ja jõudis eest ära. Selline tige poni mul.

Vahepeal oli Saarte Karika esimene etapp ka, kus ma olin transa ja abilise rollis. Ma leian, et me Vandaaliga ei arene 105-te minnes ja seda karikasarja ma nagunii sõitma ei hakka, mistõttu me ei võistelnud. Aga Gita võitis kaks viimast sõitu ära, mille üle mul on väga hea meel :)

Esimene võistlus see aasta lükkub väga kaugele - 11 tahaks Säreverre minna 115 ja 120 sõitma.

Perila jäi seekord ära, selle asemel oleme kolm päeva järjest Uudeküllilt trenne saanud. Esimesel päeval käisime Martina platsil trennis ja tulime põhiliselt rida - lattaed- 13m vahe-lattaed-7m okser. Alguses see okser oli ristina ja tulime teiseltpoolt seda. Midagi väga valesti meil polnudki, peale selle, et korra keerasin viimasel okseril kehaga ennast liiga ühele küljele, ilmselt siis sinna, kuhu pöörata plaanisin, kuna üsna järsk kurv oli peale seda.
Teisel päeval tulime ringil viltuseid latte galopis nii, et hobune oleks võimalikult rahulik ja lõdvestunud ja ise vaataks latte. Tulime veel samat rida ja sõitsime hobust kokku-lahti.
Kolmandal päeval läksime Jaagupi juurde, et saaks korralikku parkuuri hüpata. Ja no muidugi pidi meil poole tee peal kütus otsa saama ju :D suht feil. No see kütusenäidik ei tööta ju. Marri isa ja Jaaks päästsid meid hädast välja. Trenn ise oli alguses okei. 115 rada oli. Mõned korrad läks natuke kaugelt, aga polnud hullu. Viimases parkuuris läks ta ühel okseril ikka päris korralikult kaugelt ja ma lendasin seal nagu linnuke noh :D suht häbi ja oma käsi ma kogu aeg tahan üles ajada, mis loomulikult segab teda ja veits palju võimlen ka takistusel. No hobune oli super, aga endaga ma küll rahule ei jäänud.
Ja Missul on jälle halvem hakanud, ilmselt sellest, et on õues saanud väheke varajast muruliblet näksida..
Üsna kiireks on viimasel ajal läinud, homme ja ülehomme ka 13 tunnised tööpäevad.
Aga saame hakkama.

Hüppetrenn

Jep, käisime Merraga täna Kõljalas hüppamas, kuna seal on kena pehme liivaplats, meil ei anna kõva muru peal suurt midagi teha. See plats oli tõesti hea.
Soojenduseks madal lattaed, alguses hüppas hullema kaarega seda, pärast rahunes veits maha. Siis okser, mis oli hüpatav kas nurka või siis nurgast välja, ehk üsna keerukas. Korra keerasin vussi, jätsin ta üksi ja liiga alla, muidu oli ok. Siis tulime parkuuri moodi asja, alguses oli kusagil 90+, hiljem tõsteti. Sain madalat sõites üllatuslikult kõigile õigesse kohta sõidetud, arvasin, et no ju see kõrgem variant ikka nii ilusasti ei lähe, aga oh imet, siiski. Ülimalt hea tunne oli, suutsin ühtlase tempoga sõita ja midagi ise ära ka ei rikkunud, välja arvatud, et jätsin teda paaris kohas ilma sisemise sääreta. Siis tegin vigade paranduse, pöörasin säärele rohkem tähelepanu ja oli veel parem. Tundsin, et hobune ise tahab hüpata ja see oli mõnus. Lõpus tõmbasime ühe lattaia maha, jäin ise teda eest liiga hilja hoidma, aga enne seda oli ka süsteem, viimane okser ja suht lennuga tulime seda ning lattaiani oli 17..millegagi meetrit, mis on niigi tagasi 4. Gita pidi kunagi videod ka üles panema. : )
Järgmine nv tuleb Uudeküll meile trenne andma, mis on samuti ülisuper. : )